Reisile

Viimase nädala koolitundides oleme käinud ainult Frediga kahekesi, sest ülejäänud grupikaaslased on juba Indoneesiat avastamas. Iuliusel on Java saarel Bromo nähtud ja Maluku saar ootab ees. Anna ja Jenna võtsid suuna Sulawesile ja Paupasse. Agnes kohtus ema ja õega Jogyakartas ja koos suunduvad sealt edasi Balile ning Lomboki.

Kogu nädala oleme tegelenud sõnavara laiendamisega ja tundides iseseisvalt õppinud või osaliselt koos mõne õpetajaga. Täna näiteks vaatasime huvitavat filmi Ida-Timori eluolust, samal ajal meie õppejõud hindas kohalike üliõpilaste eksameid. Meie eksameid ei pidanud tegema.

Laupäevani oleme veel kampuses ja siis lõpuks veidi üle kuuajasele reisile. Täpset plaani meil ei ole, aga mõned sihtkohad oleme välja valinud: siit lennukiga Jakartasse ja Jaava saarel Jogyakarta, Solo, Bromo ümbrus ning Bali saar. Tagasituleku teekond on veel lahtine, aga võimalik, et lõpuks teeme Jaava saarele ringi peale. Inspiratsiooni valikuteks saime Indoneesia Lonely Planetist ja tuttavate käest, lisaks loetud raamatute põhjal. Üritame võimalikult vähe seljakotte koormata, et oleks hea kerge reisides ja poleks liialt muret oma asjade pärast.

Kuna sudah biasa di sini (oleme siin juba harjunud), siis on reisile minek hea vaheldus ja saame keelt praktiseerida.

Reisi ajal blogi täiendamist ei julge lubada, eks elu näitab. Me ei tea isegi, kus me jõulude ajal oleme või kus saabub uus aasta.

Kõigile tuttavatele ja sõpradele soovime kaunist pühade aega ja nautige head toitu! Muidugi tehke meie eest lumeingleid ka (kui ikka on lund).

Igapäevasest

Ma olen Padangis elanud nüüdseks umbes kaks ja pool kuud. See on piisavalt pikk aeg, et tekiks uues kohas teatav elurütm, kus igapäevaselt on kindlad asjad, mida on vaja teha ja kohad kus saab süüa. Esimesed elevuselained on üle läinud ja sellega käib kaasas ka uudsuse kadumine. Kodustele jääb see silma ja juba uuritakse, et miks ma enam blogisse ei kirjuta. Samas ma ise saan ka vastuseid küsimusele : „Kuidas elu ja toimetused?“ stiilis „Kõik on ikka endine ja tavaline“, „Külm ja pime on õues“. Väga eestlaslik ja kodune vastus. Ma isegi tahaks nüüd juba öelda, et läheb tavaliselt ja vihmahooaeg endiselt kestab. Vahel on ilm parem vahel sajab mitu päeva järjest.

Samas, kui nüüd mõtlema hakkan, siis selle „tavalise elu“ katte all ühtteist ikka toimub, mis mind aegajalt muigama paneb või mõnd muud reaktsiooni tekitab. Näiteks täna õhtul, kui hambaid pesin, ajas muigama vastas elav tüdruk. Tema teguviisis ei olnud iseenesest midagi üleliia naljakat, aga lihtsalt viis, kuidas palvetamise rutiin väsitava päeva lõpus võib tõesti haigutama ajada oli minu jaoks koomiline. Ma ei jälginud otseselt teda, kuid lihtsalt jäi silma tema palvetamine: ta istus maha vaibale, sulges silmad ja kõigutas natuke pead küljelt-küljele ning haigutas paar korda, siis rullis vaiba kokku ja võttis oma pika valge jilbab’i peast. Mina pesin juba nägu ja kui rätikusse näo olin ära kuivatanud oli tema ka rõdule tulnud pesu korjama. Naeratasime üksteisele ja tegime omi asju edasi.

Keele valdamise osas teen küll edusamme, kuid sisukamate vestlusteni jõudmine võtab veel aega. Muidugi harjumatu on see, et üldiselt on indoneeslase küsimused väga otsekohesed ja vahel ka isiklikud. Näiteks ühikas tüdrukutega rääkides olen täheldanud, et abiellumiseks nende mõistes olen juba liiga vana. Tavaline küsimuste järjekord on umbes nii: päritolu, vanus ja riik, siis miks ma Indoneesia valisin ja kas ma olen vallaline. Kui ütlen, et mul on poisssõber ehk kohalikus keeles pacar, siis uuritakse mu vanust. Edasi tulebki küsimus, miks ma abielus veel pole. Selgitan, et minu riigis ja ka Euroopas laiemalt ei ole vanus nii tähtis ja keegi ei vaata minu peale viltu. Sama lugu on laste saamisega. Muidugi mitte nii sujuvas keelekasutuses ei tule minu selgitused kohalikele. Siin on tüdrukute jaoks 25 ikka juba üsna viimane aeg, millal abielluda ja lapsed saada. Samas, mu naabritüdrukud, kes on kõik alles 18-aastased peavad endid veel väga lasteks, kui uurisin kas neil juba kallimad on olemas. Võibolla levib ajaga siin ühiskonnas ka uuem suund, kus vanusest ei tehta nii suurt numbrit. Mitte liiga kiiresti muidugi, aga põlvkondade vahetusega on juba palju asju muudes valdkondades muutunud. Kas just alates paremuse poole...igal ühiskonnal on omad tugevad ja nõrgad küljed. Siin räägitakse ka, et lääne ühiskonnast üritatakse võtta üle vajalik osa nagu haridus ja teadmised tehnikamaailmas, kuid kõik saavad väga hästi aru, et siia imbub lisaks ka pahupool.

Seoses palvetamisega meenus veel üks kiirelt möödunud hetk motika tagaistmel – väikesed tüdrukud, kellele jilbabi kandimine on alles uus asi, tulid mosheest välja ning tormasid kõrval asunud nänni putkasse krõpsu ja kommi ostma, et paremini maiustada keerati pikad peakatted, mis on mõeldud ka keha katma, üles õlgade peale (loomulikult on neil seal all tavalised riided ka).

Ise olen juba nii ära harjunud selliste asjadega ja linnas, kus tõesti pea kõik on moslemid, ei saagi ju palvetamist millekski eriliseks pidada. See on nii loomulik osa elust nagu tööl käimine või laste kasvatamine vmt. Teisalt on see sõltuv riigi poolt määrtud nõudest, kus iga inimene peab id-kaardi taotluses ära märkima oma usu. Valikus on kuus: islam, hindusim, budism, katolik, protestant või muu. Samas moslemiks olemine tähendab üldiselt järgmisi asju: tuleb palvetada viis korda päevas, annetada raha oma mosheele, tuleb tunnistada fakti, et jumal on üks ja ta on kõikvõimas, ei tohi juua alkoholi ega kasutada narkootikume ning käia üks kord elus ära Mekas. Selline on üldlevinud arusaam, mida õpetatakse Lääne-Sumatras kõigile lastele, koos minangkabau kultuuriliste tavadega. Kuid isegi siin regioonis, mida Indoneesias laiemalt peetakse konservatiivseks, leidub kohalike jutu järgi palju neid, eks on lihtsalt „id-kaardi moslemid“, st nad peavad midagi valima, et saada oma dokument kätte.

Ent siiski, iga inimene suhtub religiooni omamoodi, st igalühel on omad põhjused ja taust. Ühes keeletunnis selgitas meile õppejõud siinse piirkonna suurt moslemite kogukonda väga lihtsalt, kirjutades tahvlile minangkabau=islam ehk kui sa oled siin sündinud ja kannad oma klanni nime, siis oled sa ka moslem.

Olgu kuidas on. Tuues lihtsalt ühe näite kohviku vestlusest kohalikega, siis arutleti selle üle, kuidas Araabia maades saab palvetada kõik viis korda ühe korraga. Keegi võttis selle teema üles, kuid selle arendusega väga kaugele ei jõutud. Või teine näide Ramadaani kohta: kuidas Eestis oleks, kas Ramadaani ajal on päev pikk või lühike? Augusti lõpp, september jääb meil juba aasta pimedama poole peale, mis pälvis tunnustuse: „Oo, see on hea, söömisega siis lihtne.“

Ühesõnaga usk siin on väga tavaline ja sellest räägitakse tihti nagu muudestki igapäevaelu sündmustest. Mis mulle siin meeldib on see, et seda ei suruta otseselt kellelegi peale. Minu, kui väljastpoolt tulija peale ei vaadata viltu. Vähemalt ei näita keegi seda välja.

Naiste riietumise poole pealt on lood natuke teised, st keha paljastamine ei ole hea näitaja. Ujumisega kehtib sama nõue, et keha oleks võimalikult palju kaetud. Seepärast olen ujumas käinud poolpikkade pükste ja t-särgiga. Keegi ei tule seda mulle otseselt ütlema, aga et vältida liigset tähelepanu on see igati mõtekas.

Vesi on siin pidevalt ära ja nüüdseks juba tean, kus kaevud asuvad. Ühel sellisel vee tassimise päeval sattusin minema hommikul varakult. Osad tüdrukud olid ennast seal juba pesemas, mis on igati ok, sest ei ole ju mõtet selleks vett üles tassida. Lihtsalt nad pesid end läbi riiete või õigemini pesid oma riiideid, vähemalt nii tundus mulle. Mõte oli siiski oma keha pesta, aga teha seda viisil, mis ei rikuks nende tavasid.

Mis mind aegajalt nõutuks teeb on nende suhtlemise viis. Selles puudub otsekohesus ja täpsus. Paljude asjade tegemise aeg on võibolla homme. Mitmed asjaded selgitatakse püsiva naeratuse saatel, mida ma enam ei usalda, sest naeratuses peitub alati midagi, mis jäetakse ütlemata. Veel enam isoleerituse tunne tekib ikka ja jälle puuduliku keele valdamise pärast. Loomulikult ei ole see lõppkokkuvõttes liialt oluline, mis jäetakse ütlemata, sest idee on hoida meeldivat meeleolu ja tunnete üle kontrolli kaotamist ei peeta sugugi heaks näitajaks. Tulem on see, et kui soovid midagi, siis ole valmis pikemalt vestlema oma perest ja muust tühjast tähjast ja protsessi käigus sulle avaldatkase ka olulist infot. Isegi immigratsiooni ametis meie kontaktisikud veetsid vähemalt pool tundi ametnikega kinniste uste taga, kus minu etteukujutuse järgi vahetati ka olulist infot, aga mitte liiga suures konsentratsioonis.

Nii see elu siin on. Hommikune kutse palvele ajab vahel üles, vahel ei aja. Jällegi selliste teemade olulisus kahaneb, kui mõtlen vaba aja peale, mida saan siin kasutada mõtlemise ja puhkamise peale. Kiirustav eluviis hakkab vaikselt asenduma teistmoodi enesetundega ja see meeldib mulle. Hindan seda, et mul on siin aega mõelda vahel tuleviku peale, vahel mineviku peale, tutvuda interneti vahendusel huvipakkuvate teemadega ja õppida enda kohta uusi asju.

Lääne-Sumatra

Sadagu või mitte, otsustasime siiski teha nädalavahetusel tiiru meie väikese renditud rolleriga. Neljapäev vastu reedet sadas terve öö, mis võis tähendada kahte võimalust – kas sajab edasi või tuleb ilus päev. Meie õnneks tuli ilus päev (ja lisaks kogu nädalavahetus).

Roller oli meie suur sõber ja abiline, tänu millele olime vabad oma plaanide järgi toimetama. Ainus (mis veel siiani tunda annab) miinus oli piiratud võimalus oma asendit sõidu ajal muuta ja kõik alates kaelast lõpetades istmikuga tuletas pidevalt ennast meelde. Ilmselt läks ka mõni kaunis vaade selle tõttu kaduma, sest peale pikemat lõiku koondus liiga palju tähelepanu füüsisele. Muidugi on see väike miinus ja reis oli imeline ning kirju.

Padang-Solok-Bukkitinggi

Teadsime juba oma eelnevast kogemusest ühistraspordiga, et Padang-Padangpajang maantee on kõikvõimalike sõiduvahenditega väga üle koormatud ja sellepärast valisime tundmatu ning natuke väiksema tee läbi Soloki. See oli hea valik mitmel põhjusel. Esiteks uus ja tundmatu tee, teiseks tõesti palju rahulikum (eriti vara hommikul) ja saime sõita läbi põnevalt metsiku looduse, millele lisas vürtsi külm õhk. Külm sellepärast, et pidime ületama mäestiku. Tipus oli loodus juba natuke põhjamaine. Nimelt märkasime, et palmide ja muu tiheda ning tavaliselt läbimatu lopsaka taimestiku asemel on nüüd näha mände ja kuuski, vähemalt võis tegu olla nimetatute sugulastega.

Solok on siinkandis tuntud tänu markisa ehk kannatuslille (ingl k. passion fruit) viljade kasvatusele. Tõepoolest, juba kilomeetreid enne linna jõudmist olid teeääred tihedalt täis putkasid, mis kõik müüsid kollaseviljalisi markisa’sid. Ühest sellisest ostsime endale ka natuke kaasa. Need on väga maitsvad, kuigi esimest korda süües, välimuse järgi oli peale kesta avamist hea üllatus. Oleks nagu avanud hoopis mõne putuka pesa, kus noored tulevased liblikad on alles oma kookonites kasvamas, mida ümbritseb tihe lima. Ent vaatamta mitte just kõige isuäratvamale kirjeldusele on maitse ülihea. Koos lima ja seemnete kõrmpsumisega muutub söömine mõnusaks.

Solok ise erilisi muljeid ei tekitanud. Peatusime paaris kohas, et vaadata lähemalt mõnda Minangkabau stiilis maja.

Mõned olid kenasti korda tehtud, aga paljud on uute majade taga varjus ja kahjuks juba lagunemas. Tundub, et linna suund oli areneda ja moderniseeruda. Tihedalt kaubandust oma tavapärases putkavormis ja minimarketite kujul.

Meie võtsime suuna nüüd Sawahlunto poole. Turismiobjektina on ta kirjas, kui kaunis linnake, kus on alles jäetud hollandlaste koloniaalajastu ehitisi. Neid on seal rohkem kui teistes ümbruskonna linnakestes, kuna hollandlaste osakaal linnas oli suur. Vahelduse mõttes ei ole see üldse halb idee siduda kohalikud ehitusstiilid ajalooliste ehitistega. See annab edasi ajalugu ja loodan, et ei tee kellelegi väga liiga, kui arvan, et ega ehitised pole süüdi selles, mida koloniaalvõim kohalike suhtes korda saatis. Linna keskmes oli mõnus väike istumisala, kus nägime esimest korda avalikke pinke. Kasutasin seda võimalust mõnuga. Külastasime ka kahte muuseumit. Esimene neist oli endine rongijaam, kuhu nüüd oli koondatud esemeid ja ajaloolist ülevaadet söekaevandusest ning selle jaoks loodud rongiliiklusest. Teine muuseum asus vanas suurköögis, mis omal ajal toitis kaevanduse töötajaid. Nägin oma elu suurimat riisiaurutajat, mis jõudis päevas valmistada 3900 kilo riisi! Uskumatu lihtsalt. Üldse kogu selle köögi tehnika oli ülivõrdes suur ja seda arusaadavatel põhjustel, töölisi oli samuti palju.

Ühte muuseumi kõrvalhoonesse oli ehitatud väike A-haa keskus, kus kohalikel koolinoortel oli väga lõbus. Mul oli lõbus neid natuke jälgida.

Selleks ajaks, kui asusime järgmise paiga poole teele, oli meil valget aega jäänud umbes kolm ja pool tundi. Sõitsime tagasi Solokisse ja sealt Sumatra saare suurima järve Singkaraki äärde. Väikestviisi olime plaaninud sinna kanti öömajale jääda, aga sealt Bukkitinggisse viis suurem maantee, mistõttu oli järveäär täis ehitatud söögipaiku, et kostitada peamiselt rekkajuhte.

Ühes sellises rumah makan’is einestasime meie ka. Pettuma ei pidanud, sest siinoleku aja sees saime esimest korda padangi kööki nautida tema parimal kujul. Olin eelnevalt lugenud, et igale einestajale tuuakse väikeste taldrikute peal kogu menüü otse lauale, mille juurde käib mõnus kausitäis aurutatud riisi. Reaalselt oli see veel mõnusam, kui pildi pealt tundus.

Nüüd juba teadsime, et peame öö veetma Bukkitinggis, sest öömajade pakkujaid seal järve ääres ei olnud (vähemalt mitte maanteepoolsel küljel). Pärast seda otsust saime sõites nautida head vaadet järvele ja loodust üldse. Tuju oli hea, kuigi istmik hakkas järjest kiiremini ära väsima.

Järv jäi selja taha ja ees laiusid jällegi riisipõllud. Erinevas suuruses, kujus ja riisi valmimise astmes on raske nende lummavuse osas ükskõikseks jääda ja miks peakski. Siiani kogetust on riisipõllud kindlasti ühed kaunimad ja silmailu pakkuvad. Riisi taim ise on lihtsalt nii elegantne ja kui neid on koos palju, siis see rohe-roheline muudabki need väljad eetiliselt kauniks. Vaadet aitavad täiustada veel üksikud kookospalmid ja siin-seal paiknevad hütid põldude vahel. Minu lemmik on riisipõld siis, kui taim on alles noor ja istutamise korrapära ei ole veel taime suuruse all kaudma läinud, st sirged taimeread on veel aimatavad. Sellise taime rohelus on kõige värskem.

Bukkitinggis ootas meid ees linn oma õhtule lähenevas hämaruses ja vabas õhkkonnas. Peatusime seekord samas kohas, kus esimeselgi korral ja koha omanikul, saksa pensionäril Ulrichil, oli meile veel üks vaba tuba alles. Usun, et tal on täitsa mõnus siin oma pensionipõlve nautida. Miks mitte, Bukkitinggis on inimesed täiesti tuntavalt vabamad ja ei tee teiste elustiilidest väga välja. Seepärast näeb seal rohkem kunstnikke, elupõletajaid ja muidu kummalisi inimesi.

Arhitektuuriliselt on linn samuti põnev, sest mägine maastik annab võimalusi ehitada maju täiesti uskumatul viisil ja teha kitsaid tänavaid sinna, kus neid paberil ettegi ei kujutaks, aga kõik toimib ja sulandub nii kihvtilt. Siis tekibki korraks tunne, nagu oleks kuskil Euroopas, aga ainult korraks. Keskuses on oma kellatorn ja selle ümber park, kus inimesed saavad tulla ennast näitama ja teisi vaatama. Meie ka istusime ja vaatasime.

Bukkitinggi-Batusangkar-Solok-Padang

Hommikul tõusime taas varakult, seepärast olime eelmisel õhtul juba kahele poolakale head reisi jätku soovinud. Kohtusime nendega meie majutuspaiga terrassil. Huvitav oli nendega, sest ilmnes mitmeid erinevusi lihtsalt turisti ja siin pikemalt peatujate vahel. Meie meel on juba niipalju kohanenud ja paljud lihtsad asjad ei üllata ega ole meil enam jututeemaks. Turisti hirmud ja rõõmud on hoopis teistlaadi. Kõige suurem erinevus oli muidugi ajaline piirang, st nemad olid tulnud Malaisiasse ja Sumatra saarele kuuks ajaks ning nad olid nii selles aja faktoris kinni. Loodan, et see nende meeli liialt ei sulge ja neile midagi kordumatud ka hinge jääb. Soovitasime neilgi kandideerida sama programmi kaudu järgmine aasta, et saaksid kogeda ja saada omamoodi kohalikuks nagu meie praegu. Kuigi kohalikuks saamisega pean veel tegelema, st keelt õppima rohkem.

Bukkitinggis olles otsustasime ka Sianoki kanjonit vaatama minna. Sellest on tehtud turismiobjekt. Väravate vahelt pääsed läbi peale pileti lunastamist ja võid ühineda paljude teistega panoraami vaate alas. Inimestest suurt välja tegemata läksime hoopis seltsisime gibonitega. Need väiksed ahvid on ikka nii marudad. Targad ja uudishimulikud. Tänu inimeste käest saadavale toidule ka palju julgemad. Muidugi paljud turistid peavad seda alguses ägedaks, aga kui mõni gibon püüab ise toitu näpata või lapse käest maiust tahab varastada, siis muutuvad inimesed kohe kurjaks. Isegi kividega loobitakse neid toredaid loomakesi, kes on inimeste endi süül nii julgeks muutunud.

Peale Harau orus jalutamist ei suuda Sianok kahjuks nii väga köita, aga ükskõikseks ka ei jäta. Loodusel on pakkuda niipalju erivorme ja kujundeid ning mustreid. Silmitsemisel ikka paneb imestama, kui mitmekesine on meid ümbritsev keskkond. Kui teemast natuke kõrvale kalduda, siis isegi siin ühikarõdul ei väsi ma nautimast kõiki neid õhtusi päikseloojanguid. Iga loojang on millegi poolest eriline ja kummastav.

Teekond viib meid edasi Batusangkari. Sõites läbime taaskord imelisi orge ja mägiradu, kus kurvidest puudust ei tule. Kõikjal kasvatakase midagi, korjatakse midagi või müüakse nikerdatud puitasju. Nii lihtsalt on, et talunikud saaksid elatist teenida ja oma peret toita.

Ühel hetkel jõuan rolleril tagumise istujana vaatlemiselt mõtisklemiseni. Kõike need väljad ja inimasustusega külad mägedes on küll ilusad, aga selle taga on suur töö. Teisalt on natuke hirmutav, kui kõrgele mägede tippu nad juba roninud on oma põldudega. Järjest rohkem pinda võetakse ürgselt looduselt ära ja luuakse uusi põlde, istandusi. Valitsusel pidavat olema isegi programm, mille eesmärk on maailma tihedamailt asustatud Java saarelt panna inimesed ümber kolima Indoneesia teistele saartele. Selle teostamiseks saavad pered rahalist toetust. Siis jällegi on peredel ruumi kasvada ja saada lapsi, kes täiskasvanuks saades omakorda asustavad ning loovad põlde sinna, kus kunagi jalutasid ainult metsikud loomad.

Sel korral ei olnud palju aega sedasi mõtiskleda, sest vaatevälja jõudsid kaunid ja vanduspõlve jõudnud traditsioonilises stiilis elamud. Nende mustrid on eriliselt nikerdatud ja siis üle värvitud. Natuke meenutavad piparkoogimaju, sest need on ka tihti glasuuriga hästi värviliseks muudetud. Minu heameeleks nägin ka mõnelpool täiesti uusi maju kerkimas, mis tehakse vanade traditsioonide järgi. See on muidugi kulukas, aga kordades kaunim, kui need uue ajastu majad, mis ei tekita mingeid tundeid.

Kõige palavamaks keskpäevaks jõudsime naljatledes öeldes „punanahkade“ kuninga palee (istana Pagaruyung) juurde. Punane on selle klanni nimetus ja nende palee asub Batusangkarist veidi eemal. Kahjuks ei ole tegu enam originaaliga, sest juba kolmel korral on palee maha põlenud. Viimane kord oli 2007. aastal. Hetkel on palee ehitusjärgus. Väliselt valmis, aga sisetööd on alles algusjärgus. Puhkasime natuke puude varjus, kust sain silmitseda seda üüratut ehitist. Üüratu selles mõttes, et käsitööna osadest tehtavana nõuab ta palju palju aega ja oskustega tööjõudu.

Meie viimane suurem elamus sel reisil oli tegelikult värskete mangode söömine. Saime neid osta kohalikult vanaisalt, kes seal koos oma lapselapsega ainult mangosid müüski. Olenemata suurusest oli hind ikka ainult 1000 ruupiat tükk ( u 8 eurosenti). Ma pole elusees nii häid mangosid söönud ja sellist mõnusat lõhna tundnud. Eestis ei suuda ma vist enam kunagi mangot süüa, pärast sellist elamust küll mitte.

Kahe päeva jaoks kogunes lõpuks palju nähtut, läbitud kilomeetreid ja kohalike jagatud naeratusi ja tervitusi.

Kultuur ja armastus

Kõige lihtsamal ja inimlikumal tasandil oleme me üldjuhul ühesugused. Tegur, mis meid üksteisest eemale sikutab on kultuur. Seab meid kenasti gruppidesse ja hoiab ühes kohas koos..üldiselt.

Järgnevas väikses loos on mõlemat, aga kumb jäi peale? Mulle pakkus selle loo kulgemine suurt huvi.

Nimetagem neid lihtsalt tüdrukuks ja poisiks. Tegevuspaik on Indoneesia ja tüdruk on pärit Euroopast ning poiss on kohalik.

Tutvudes on poiss väga tagasihoidlik, kuigi tema alatine unistus on olnud leida endale blond ja heledanahaline kaasa. Kusjuures paljud unelmad on inspireeritud Hollywoodi filmide sisudest. Tüdrukul on mitmeid erinevaid kogemusi enda elust, sh varasem armumine moslemisse. Tutvudes on ta juba kihlunud ladina-ameerika kultuurist pärit mehega ja sellest annab ta poisile ka kohe alguses teada, et too midagi ei loodaks. Poiss on küll natuke kurb, aga olgu, saab vähemalt keelt harjutada.

Selline tore ja sõbralik tutvus kestab umbes kuu aega. Siis ühel päeval hakkab tüdruk poisilt saama sõnumeid sisuga, mis viitavad tugevamatele tunnetele, kui ainult sõprus. Sõbranna hoiatab teda, et too ei laseks sellel omasoodu kulgeda, kuid tüdruk ei arva, et sellest peaks suuremat numbrit tegema.

Ent poisi tunded aina kasvad ja tüdruk on segaduses ning väsinud poisi sõnumitest ja kõnedest, mis tema telefoni nüüd igapäevaselt saabuvad. Kui nad on koos, siis poiss on sõbralik ja arutab elulistel teemadel ning oma tulevikust. Poisi pere on väga vaene ning kuna nad söövad tihti ainult riisi, siis poisil on probleeme tervisega. Tüdruk otsustab aidata ja ostab talle süüa ning maksab hambaarsti eest.

Tüdrukul on tekkinud ka teine kohalik sõber, kellel on motikas ja nad sõidavad palju koos ringi. Sellel sõbral on seljataga kurb kogemus ühe euroopa tüdrukuga ning nad saavad omavahel palju arutada kultuuriliste erinevuste teemadel ning miks tüdrukud Euroopas tunduvad kohalikele nii vabameelsed. Tüdrukul on põnev ja poiss jääb unarusse, kuid too muutub selle peale armukadedaks ja avab lõpuks ennast täielikult. Tüdruk saab nüüd teada, et poiss tahab temaga abielluda ja unistab ning näeb tüdrukut igapäev unes. Tüdruk saab vihaseks ja nimetab poissi hulluks ning ei taha temaga enam üldse tegemist teha, sest poiss on liiga pealetükkiv.

Mängu tuleb ka tüdruku kihlatu, kuna poiss jagab tuntud meediumi vahendusel tüdruku seinal armastuslaule ja enda seinal lubab sooritada enesetapu, sest tema süda on murtud. Kihlatu on väga vihane ja armukade ning uurib tüdruku käest, et mis ometi toimub. Kihlatu on väga temperamentne ning nende suhtlus muutub keeruliseks. Lõpuks tüdruk murrab tema kestast läbi ja kihlatu saab aru, et ohtu ei ole. Nad hakkavad omavahel kohaliku poisi üle nalja tegema. Tüdrukul on meel kergem, et kihlatu kõigest teab.

Mis siis juhtus ja miks kõik äkki sedasi tõsiseks muutus? Esmalt tüdrukust. Tema ütles kohe alguses, et tal on kihlatu ning soovib poisiga ainult sõprust. Sellega pidas ta teemat ammendatuks ning tundis ennast väga vabalt. Tema meessoost sõbrad tüdruku kodumaal teavad, et ta on väga sõbrutsev ja ei pea füüsilist kontakti nagu kallistamine ja külg-külje kõrval istumine, millekski eriliseks. See on tema jaoks normaalne ning keegi ei saa tema soovi osas, olla oma käitumises vaba, midagi ette võtta. Kuid siin kultuuris hakkas poisil esimestest sellistest hetkedes peale väga ebamugav. Ta arvas, et tegu ei ole hea tüdrukuga, kui ta on abiellumas, aga käitub sedasi. Siinses kultuuris on üsna tavaline, et nö head inimesed tutuvuad enne vähemalt kuu ja kõik kulgeb väga aeglaselt. Tema seisis nüüd silmitsi kahe asjaga. Üheltpoolt ta tundis, et peaks tüdrukule mainima, et see ei ole talle tavapärane sõprade käitumine ja tüdruk peaks hoidma distantsi. Teiseltpoolt olid alati läheduses tema kohalikud sõbrad, kes sõna otseses mõttes põlesid kadedusest, et poisil on nii kihvt "tüdruksõber". Tundes ülimat rahulolu oma sõprade reaktsioonist ei suutnud poiss vastu panna ja hakkas ka teemasse liiga kaasa minema ning kujutas ette, et nende vahel ongi midagi.

Hetkel, mil poiss sai aru, et ta on oma unelmatesse liiga sisse elanud ja see sama tüdruk reaalsuses peab teda hulluks, tundis ta, et tahab aega tagasi pöörata ja muuta kõik endiseks, st olla niisama sõbrad. Uus algus tähendas tema jaoks esmalt seda, et ta palus oma sõnumites ja kõnedes miljoneid kordi vabandust ning siis otsustas ta tüdruku oma elust kustutada. Tüdruk mõtles, et ongi hea ja nüüd saab rahu, kuid poiss alustas uuesti suhtlust. Poisi sõnade kohaselt oli kogu abiellumise ja suure armastuse teema nali ning tüdruk ei peaks seda nii tõsiselt võtma. Pealegi kolib poiss peatselt sellest linnast üldse ära ja tahaks lihtsalt korra veel kokku saada. Tüdruk ei usaldanud enam poissi ja pidas paremaks täielikult poissi ignoreerida. Sel ajal oli mõlemal mahti järgi mõelda ja nad hakkasid aduma, et arusaamatused tulid erinevustest kultuuris. Poisi segadusest sai tänu kohalikele sõpradele unelm ja tüdruk kohtles poissi nagu oma sõpru kodulinnas, eeldades, et ka poiss saab tema suhtumisest ja hoiakutest kohe aru. Mõlemad said kogemuse võrra rikkamaks, aga nagu päris elus ikka, alati ei ole õnnelikku lõppu. Kokkuvõttes kestis kogu suhtlus ainult kaks kuud - üks ilus kuu ja teine kulges segastes meeleoludes.

Eid al-Adha tseremoonia

Inglise keeles nimetatakse seda „ohverduste festivaliks“, kuid festivaliks nimetamine ei ole eriti kohane, pigem ikka tseremoonia või traditsioon. Netis uurides leidsin ka feast of sacrifice.

Tegu ei ole ainult Indoneesias toimuva pühaga, sest seda tähistavad moslemid üle kogu maailma.

Lühidalt ja lihtsalt saab öelda, et iga aasta näidatakse jumalale oma pühendumust sellega, et ohverdatakse loomi (kitsed, veised, pühvlid või mujal Araabiamaades ka lambad ja kaamlid). Liha jagatakse kolmeks võrdseks osaks: perele, sugulastele ja lähedastele tuttavatele ning üks osa vaestele.

Seda traditsiooni on järgitud juba sellest ajast peale, kui Piibli lugudest tuntud Abraham pidi ohverdama oma poja Ishmaeli, kuid jumal nägi mõlema poole täielikku pühendumust ja viimasel hetkel lasi ohverdada poja asemel lamba.

Tseremooniatele ja palvetele eelnevalt pühitseti kõigepealt Hajji ehk palverännaku lõppu, mistõttu ohverdustele eelneval õhtul nägime tänavatel lastest-noortest koosnevaid gruppe, kes kõndisid tõrvikutega oma piirkondades ringi, täites nii oma osa tseremoonias.

Järgmisel hommikul (laupäeval) oli meil ühikas väga vaikne, sest kõik olid pühadeks läinud ära oma kodudesse ja tavapärase muusika ja palvele kutsele asemel oli kaugemalt linnast kuulda sarnaseid kutseid. Osad meie rahvusvahelisest pundist käisid ka moshees sellest palvest osa saamas. Erinevused tavapärase palvetamisega olid peamiselt riietuses, sest traditsiooni järgi tuleb selga panna oma parimad riided, ennast korralikult pesta ja koristada oma ümbrus. Peale palvetamist järgneb üksteise õnnitlemine ja külastamine. Sellele järgneb sobivate loomade ohverdamine.

Läksime laupäeval umbes lõuna paiku linna ja selleks ajaks oli juba paljudes mosheedes loomad tapetud ning nägime kõikjal püstipandud katusealuseid või maha laotatud pappkaste, kus tegeldi loomade tükkideks hakkimisega ja jaotamisega. Ühe moshee ees jäime seisma ja läksime lähemalt vaatama. Seal oli just kaks veist valmis pandud ja ilma suurema ettevalmistuseta lõigati neil kõrid läbi. Peale seda kui nad olid surnud hakati kohe hakkima ja nahka maha tõmbama. Sedasi toimiti igalpool, kust me läbi sõitsime. Mõnes piirkonnas oli üleval tugev vere lõhn ja jõgede kallastel tegeleti magude ning soolikate puhastamisega. Omamoodi oli kõik väga orgaaniline, kuid liha oli koguaeg päikese käes.

Õhtul asusid pered lihast parimaid roogasid küpsetama ja sellepärast oli meil ühikas äärmiselt vaikne nädalavahetus. Lisaks oli linn nii tühi, isegi kaubitsemises oli puhkepäev ning kõik majaesised ärid olid tabadega suletud.

Uue nädala ajalehest sai lugeda, et sel aastal toimus Hajj’ist osavõtjate vedamiseks 451 lendu ja kokku läks Indoneesiast Mekkasse palverännule 183 000 inimest. Ohverduseks tapeti miljoneid loomi.

Kohalike käest kuulsime, et mägikülades ei julgeta peale pühi väga ringi liikuda, sest kardetakse, et tiigrid tulevad vere lõhna peale lähemale kui muidu.

Padang rolleril

Tüdrukute ühikas elan ma koos kolme eurooplasega, kellest kaks mu naabrid ja üks toakaaslane. Naabrid on pärit Tšehhist ja toakaaslane Ungarist. Me oleme kõik oma mõtteviisilt ja olemuselt sarnased ning kultuuriliselt ei ole me samuti väga eemal üksteisest (Euroopa ju).

Ühel järjekordsel vihmasel päeval võtsime kõik rõdule istet, et juua natuke kanget kohvi ja vaadata vihmasadu ning muidugi rääkida meie elust siin. Tšehhitar alustas lauset sõnadega, mul on siin igav. Mõtlesin korraks ja nõustusin. Me kõik olime oma kodulinnades juba kiirustavad tööinimesed ja sellist niisama aega nagu meil praegu lademetes käes on, ei kujutanud meist keegi ette. Esimesena tekib küsimus, aga mis me siis tegema peaks? Õppima rohkem, lugema rohkem või magama rohkem...sest õues sajab pidevalt vihma.

Või teine hetk ühest päevast, kus olime linnas ja suundusime suurima kohaliku kaubanduskeskuse poole. Enne sisenemist pillasin lause, et see ongi meie päeva tipphetk. Millele sain vastuse, et me oleme ise igavad, kuna ei leia paremat tegevust.

Tegu, tegutsemine või tegevus on meile nii harjumuspärane olemise viis, et ei oska midagi peale hakata ajaga, mis ei sisalda erilisi tegevusi või suuremaid plaane. Ma ei teagi kuidas siin olemist nimetada. Sedasi tüdrukute kolmikuna olime seal rõdul nagu vanainimesed kuurortis, kes viibivad nendes asutustes tavaliselt oma raskelt teenitud raha eest ja igavlevad seal mõnuga, nö kogu raha eest.

Kuid see, et me sedasi siia rõdule kogunesime on juba omamoodi muutus, sest me sotsialiseerume. Tuleme oma tubadest välja, et luua uutmoodi olemist. Ei tahagi enam olla oma toas rahus ja lihtsalt puhata nagu oli harjumus peale tööpäeva.

Taoline eluviis on kohalike hulgas väga levinud, et ollakse enamuse päevast oma tubadest väljas. Seepärast on tavaline, et inimesed siin on avatud ja altid suhtlust alustama iga möödujaga. Sinu tänavast saab „tuba“ ja lõpuks kogu ümbruskond koguneb sinu „kööki“. Lähikondlaste elud arutatakse üksipulgi läbi ja uudised levivad kiiresti. Väga vähe ollakse üksi, omaette. Nii tundubki, et suhtlus on paljude põhiline tegevus, samas sellest ei mõelda nii. Mitte nagu mina olen näiteks harjunud olema üsna palju kas omaette või koos kõige lähedastematega, aga seda aega täidavad tihti mingid tegevused. Käin kuskil, teen midagi või puhkan tegutsedes.

Need erinevused tekivad peamiselt tänu kliimale ja see ei ole mingi suur sõnum, et eestlane ei istu õues, kui on külm. Siin on soe ja seda koguaeg. Inimeste elatis tuleb väga paljudel tänu oma ärile, mis on nende kodu küljes, so nad müüvad kaupa oma koduukselt. Kui sajab vihma, siis ollakse varju all, sest vihm läheb üle ja see ei aja inimesi tubadesse nagu külmakraadid.

Kuidas muidu teab suvaline kohalik, et linnas, kus elab pea miljon inimest, on umbes 12 välismaalast ehk bulet. Jutud levivad nii kiiresti ja üle kogu linna...järelikult.

Või kuidas teab siin kahesaja tüdrukuga ühikas igaüks, et meie, välismaalased oleme teistsugused, so me ei pea neid tüdrukuid automaatselt oma õdedeks ning meilt ei saa oodata sellist käitumist, millega nemad on harjunud.

Kuigi ei ole olnud veel mahti teooriatesse väga süveneneda, siis on võimalik seostada kollektiivne mõtlemine kliimaga, seotust kogukonnaga tugevdab religioon ja väljaspool kogukonda sul lihtsalt ei ole kohta kus olla. Selline privaatsuse puudumine loob suhtluskeskonna, kus teravaid arvamusi või tõdesid välja ei öelda. Palju asju silutakse ära sõnaga „võibolla“ ja erinev suhtumine peidetakse naeratuse taha, et püsida kogukonnas sees.

Niisiis võibolla meie otsingud rolleriga ei saagi paremat tulemust anda, kuna me otsime tegevusi, aga me ei suhtle veel sellisel tasandil, et suhtlusest saaks meie mõistes tegevus ja päeva sisu. Äkki kultuur ei ole siin galeriis või kultuurikeskuses, sest inimesed ise taasloovad seda igapäevaselt omavahel rääkides. Folkloor elab seal, kus on inimesed. Ei tahtnud liiga tähtsaks minna...võimalik, et ma pole üldse millestki siin veel aru saanud.

Padang

Padangi pusat kota ehk linna keskuseks peetakse pasar raya’t, mis tõlkes tähendab suurt turgu. Oma nime on koht kindlasti väärt, sest igakord kui peame seda turgu läbima olen pärast väsinud ja üleni higine. Põhjus, miks seda turgu peame läbima on angkot'i terminal, mis asub selle turu keskmes. Seal tuleb maha minna, et võtta järgmine transpordivahend või jala kuskile endasi minna. Siiani ei ole veel kordagi läinud linna, et ainult turuga tutvuda. Ma ei oska kõige paremat võrdlust tuua, aga kui panna kokku Tallinna keskturg ja Balti jaama turg ning korrutada see kümnega, võibolla isegi viieteistkümnega, siis saaks aimu, kui suur ta on. Seal tõepoolest üritatakse müüa kõike ja suurtes kogustes. Lisaks on seal sadu müüjaid kõva kisa tegemas, et inimesed märkaks just nende kaupu. Hõigutakse hindu, kvaliteeti, head teenindust ja kümmet muud asja oma kauba kohta. Kuigi on olemas mingisugune mõtteline joon piirkondade vahel, kus eri kaupu pakutakse ei ole üldse üllatav, et riiete vahel sulle keegi äkki mangot või õuna vmt pakkuma tuleb. Loomulikult on igalpool tänavatoidu müüjaid, kes hoolitsevad, et kogu su peenraha endale saaks. Nende sänksid ei ole kunagi kallid. Igasuguste frititud ampsude hinnad on umbes 1000-2000 ruupiat. Samas ei ole valik väga suur, kuid sarnase toidu pakkujaid on lihtsalt palju. Kui juhtud kuskilt midagi ostma, siis tekib sinu lähedusse kohe väike parv inimesi, kes sulle veel midagi müüa soovivad. Rääkimata kerjustest, kelle ämbrite kolistamise hääl on üks kindel osa turu helide kakofoonias.

Kõige parem on turgu läbida hommikul 8-10 vahel, siis on kaup veel värske ja rahvast ei ole nii palju. Võrdluseks näiteks pühapäeva pealelõunaga, kui tekib tunne, et kuidas kogu see mass siin üldse midagi osta või müüa saab, kui nad kõik üksteisel seljas elavad. Lisaks saavad müügilettide vahel liikuda autod ja rollerid, mille juhid on siiani üllatavalt rahulikud olnud, sest sellist risti-rästi liikumist on raske kirjeldada.

Minu jaoks on kõige harjumatum iga müüja soov sinu tähelepanu võita ja kui kuskil peatud, et midagi uurida, siis ei jäta sind keegi kõnetamata. Olles harjunud Eestis uurima omaette ja müüja abita, muutub siin isegi paari õuna ostmine väsitavaks. Ent siiski on mul plaan ühel hetkel teha turul üks põhjalikum tiir ja kangesti tahaks kuidagi jääda nähtamatuks, et kogu seda melu kõrvalt jälgida. Viimast soovi ei suuda ka ilmselt kõige innukam võlur täita, sest olles pikka kasvu, heledate juustega ja siniste silmadega ehk teisisõnu bule saadab mind kõikjal tähelepanu ning uudishimu.

Hea küll, turg turuks. Padang ei ole ainus linn, kus inimeste elatis sõltub sellest, kui palju oma kaupu müüa suudetakse. Kurb on lihtsalt see, et siin tõesti muud ei olegi. Kultuuri mõttes on linn väga vaene: umbes miljoni inimese jaoks on üks kultuurikeskus, kus toimub natuke tantsu ja teatriüritusi, seal saab vaadata moodsa kunsti näitust, kuid seda koos koolinoortega, kes peavad oma arvamuse näitusest kirja panema. Seejuures ei jäta nad kasutamata võimalust koos sinuga pilti teha.

Rääkides veel inimestest, siis nende olemus üldiselt on siiras ja kui sa oled hädas, siis nad on tõesti valmis sind aitama. See ei ole nende jaoks kunagi liiga raske. Isegi kui nad keelt ei oska, siis aidata ikka suudavad. Hõikavad sulle transpordi või kõnnivad sinuga natuke maad, et saaksid õigest suunast aru ja ei eksiks. Muidugi jõuavad nad selle viie minuti jooksul küsida ka oma tavalised küsimused sinu päritolu, elukoha ja keeleoskuse kohta.

Üks meie õpetajatajatest, Yusuf on aitamise osas väga super. Kui sul on vaja kuskile minna või tunned huvi söögikohtade osas, siis kulutab ta lahkelt tunnist oma 20 minutit selleks, et joonistada tahvlile kaarti või õpetada sulle vajalikku sõnavara ja palju muud taolist. Ta julgustab alati sind küsima ja uurima ning isegi kui tema ei oska aidata, siis tema sõbrad ikka oskavad.

Muusika kohvik tähistab siin karaoket, kus lauldakse ainult romantilisi laule. Austraallaste loodud koht Fellas pandi kinni, samuti ei ole enam Lonely Planetis leiduvat Tokyo söögikohta ja prantsusepäraste küpsetiste kohvik müüb hollandi küpsetistega äravahetamiseni sarnaseid kooke ja saiu.

Veidi vabam elu on hiina linnaosas, kus poed müüvad õlut, eksisteerivad piljardi mängimise kohad ja saab süüa hiina toitu. See on siiani ainus, mille kohalikud on omaks võtnud. Tundubki, et inimesed siin on väga rahul oma toiduga, mistõttu näiteks PizzaHut’i sööki peetakse sänksiks, mille peale tuleb kindlasti riisi süüa. Omamoodi muidugi on mul hea meel, et kohalik toidukultuur on nii tugev ja midagi muud sinna kõrvale ei vajata.

Üks, millest ei saa mööda vaadata ja mis suurendab minu mõistmisvõimet seoses linna praeguse kaootilise olukorra osas, on 2009. aastal toimunud 7,6 magnituudine maavärin. See põhjustas suure hävingu, kus linnapildist tuli ära koristada kokku varisenud hotelle, poode, restorane. Osad nendest majadest on veel siiani varemetena alles ja on näha, et inimesed ei ole sellest katastroofist täielikult toibunud. Ärimeestele on see suur rahaline kaotus ja uute hoonete ülesehitamine kulukas ning aeganõudev. Kuid ehitustööd käivad ja võimalik, et viie kuni seitsme aasta pärast on linn oma endises olekus.

Ikkagi on kummaline, et linnas, kus asub enamus piirkonna ülikoole ei ole üldse sellist mõnusat noorte poolt loodud õhkkonda ja uuenduslikke olemise vorme. Mitmed kohalikud, kes siin kampuses elavad ütlevad ka, et neile Padang üldse ei meeldi ja igal võimalusel minnakse oma küladesse tagasi. Linnal lihtsalt puudub eripära ja siin ei teki kellelgi eriti omanäoliste kogukondade loomise vajadust. LonelyPlaneti kokkuvõtte Padangist - kui sul on nina all sate ja Bintang’i õlu ning õhtune taevas, siis kellele need probleemid lõpuks ikka korda lähevad, minu puhul ei kehti, sest ma ei ole siit läbisõitev turist.

Peagi plaanime rentida rolleri või motika, et oma soovidele vastavalt ringi sõita ja uurida, kas meil on mõned kohad või lausa piirkonnad märkamata jäänud, et mitte liiga kiirelt kindlat seisukohta võtta. Kes teab, mis siin veel peidus on...või ei ole.

Harau org

Sumatra saarel reisides on juba selge, et ei ole midagi mõnusamat, kui astuda viimasest sind kohale viivast transpordist välja ja hingata värsket õhku ning end sirutada. Transpordist kirjutan mõnel teisel korral eraldi, kuid seekord oli meie sihtkohaks Harau org.

Harau org oli esimene koht, kus tundsin, et siin on enamvähem kõik harmoonias. Inimesed on endale kena küla loonud ja oru viljakas pind aitab neil söögipoolist ning elatist teenida. Minu, kui väljastpoolt tuleja silmis on neil elanikel seal vedanud, sest looduslikult nii kaunist kohta ei olegi varem näinud.

Küla taustal kõrguvad graniidist kaljud, mis on kohati kaetud rohu ja puudega, kuid paiguti on täiesti katmata, mis mulle tundus eriti ilus ja võimas. Kõikjal meie ümber oli lopsakas loodus, vohav oleks isegi parem sõna. Selline ümbrus ja viljakas pinnas tekitas algelisi mõtteraase stiilis: võibolla siinsele loodusele ei olegi hull, et elanikke on nii palju, sest looduse ressurssid on ka kordades võimsamad. Samas väike ja palju kidruama loodusega riik nagu Eesti ei saakski enda pinnal hakkama liiga suure inimeste hulgaga. Kuidas saakski Eesti tillukestes rannakülades elada hordide viisi inimesi, kui loodusel on pakkuda ainult kidurad männid ja kiviklibused rannad. Niiet, isegi kui tundub, et inimese tegevus on palju asju looduses paigast nihutanud, siis see kõige suurem tasakaal on veel paigas. Võibolla...

Meie jalutasime ringi peamiselt Lemba Harau piirkonnas, kus väikese maa peal on neli ilusat koske. Loomulikult ei ole nad metsaradade taga peidus, sest juba kaugelt hakkavad silma kose ääri ümbritsevad toidu-joogikohad ning suveniiripoekesed. Kuna praegu on vihmaperiood ehk turismi mõttes vaikne hooaeg, siis nägime paljusid kileputkasid, kus ei olnud midagi müügil. Kahe kose juurde oli ehitatud nö seiklusrajad, kus sai kaitserakmetega kinnitatuna üle vee liuelda. Ühe kose juures proovisid seda kohalik poiss ja peale teda veidi vanem tüdruk. Poiss tegi igasuguseid trikke, aga tüdruk rohkem kiljus, kui midagi põnevat proovis.

Keskendudes ainult koskedele on neid mõnus silmitseda. Õrnad piisad niisutavad nägu ja vee kiire langemine tekitab kohati õhuliikumisi, mis on nii värskendavad.

Kohalikele on koskede väärtus palju praktilisemat laadi, sest lisaks turismile, juhivad nad peenikeste voolikute abil vett oma kodudesse ja lähedalasuvatele põldudele. Üks vanem naine kutsus veekogu ka mandi’ks ehk nende mõistes „pesuruumiks“. Tänu praktilisele poolele nad ka hoiavad neid veekogusid paremini, vähemalt loodan seda. Kes ikka tahab reostada allikat, mis aitab elus püsida.

Ööbimiseks olime endale varem välja valinud Echo homestay, mis asus oru kõige kitsamas osas ja minumeelest seetõttu ka kõige ilusam paik. Loomulikult ei ole see mingi suur avastus, eks teadis koha loojagi, et tegu on muljetavaldava paigaga. Selle majutuskoha esimene omanik oli sakslane, kuid tema panus oli vaid üks hoone kogu praegusest kompleksist. Kümmekond aastat tagasi ostis selle koha ära Indoneesiast pärit pere. M. Kahfi, kes tegeles meie arvega rääkis, et ta õppis aastaid tagasi Andalase ülikoolis põllumajandamist. Nüüd kohaoamnikuna oli tal hea meel majutada uusi UNAND’i üliõpilasi ja ta palus meil veel tagasi tulla koos oma sõpradega, et ta saaks meiega inglise keelt harjutada. Temaga oleks kindlasti huvitav vestelda, kuid selleks ei piisa ainult inglise keelest. Indoneesia keelt peab siis ka oskama. Peale omanike vahetust ehitati juurde erineva suurusega maju ja loodi selle paiga hubasus, mis kindlasti on üks suuremaid väärtusi. Juba esimestest hetkedest peale tundsin end seal nii hästi ja lõdvestunult. Aeg kaotas oma tähtsuse ning voodist sai vaikselt jälgida kuidas gibonid ehk väiksemat kasvu ahvid õue peal ringi toimetasid ja isegi meie tuppa püüdsid vaatama tulla. Sedasi laisalt ja linnarahva massidest eemal veetsime seal kaks päeva. Lisaks olid paiga töötajad nii sõbralikud ja siirad. Sõitsid meie jaoks isegi banaane tooma, et saaksime banaani-kookose pannkooke süüa.

Kassid olid seal ilusad ja koheva karvkattega. Üks kass oli eriti usin sülle ronima ja ennast kerratõmmanuna tundis end seal väga mugavalt. Selle eest eeldas ta muidugi, et oma pannkooki temaga jagan. Kuidas sa jätad andmata, kui teine nii kenasti palub.

Retk Singgalang’i tippu

Iulius, kelle kodu ja juured asuvad Rumeenias, on kirglik mägironija. Ta alustas juba 13-aastaselt ja sellest ajast peale on ennast arendanud ning omandanud teoreetilisi teadmisi mägede, vulkaanide, matkamise jmt kohta. Tema jutu järgi ei ole ta praktiliste kogemuste pagas just väike. Need teadmised ja lood sütitavad teda ja see on ka siin meile üle kandunud. Tema olemise viis ja elustiil on läbi põimunud matkamisest kõrgustes ning see oli ka põhjus, miks ta Darmasiswa programmi kaudu Sumatra saarele kandideeris. Siin on õige mitu vulkaanilist mäge, mida saab „vallutada“ .

Singgalang sattus valikusse esimesena ja otsustasime ka ühineda. Meiega liitus veel kohaliku matkaklubi liige ja siinsete mägiradade tundja Tommy, kes hoolitses meie eest nagu olekisme tema pereliikmed.

Varustus oli meil lihtne: võtsime kaasa vaid soojad riided, magamiskoti ja madratsi ning muidugi jalga tugevad matkajalanõud. Tommy hoolitses telgi, toidu ja kütteseadme olemasolu eest. Sedasi pakituna olime valmis reede pealelõunaks. Kella neljast pidi meid peale võtma transport ja viima kampusest otse Padangpajangi, et sealse ülikooli kampuses ööbida ja hommikul varakult teele asuda. Mida ei saabunud oli transport. Iulius oli saanud päeval kokkuleppe ühe kohalikuga, kes reklaamis, et saab pakkuda transporti hea hinnaga. Õhtul selgus aga, et ta ei olnud autot leidnud või oli autojuht hõivatud ja ta asus nüüd uut otsima. Sedasi ootasime umbes kolm tundi, kuid ei midagi ja nii jäigi meil minemata, sest oli juba pime ja siis on kallim ning riskantsem teele asuda. Ühtlasi oli see meie üks õppetundidest, kuidas siin ei ole täpsust. Samas, kui on kokkulepe, siis nad püüavad anda endast parima, et kokkuleppest kinni pidada. See, et see tähendab mitmetunnilist otsimist oli seekord meie ebaõnn nagu Tommy ütles. Kuid siin ei tunta sellist asja nagu kellegi nö põrgusse saatmine ja ise lahenduse edasi otsimine. Tommy seletas seda nii, et iga kokkulepe tähendab pere jaoks toitu ja see on kõige tähtsam. Oluline on ka suhtlus ja koostöö. Meil oli see puudulik, sest kohalik ei rääkinud inglise keelt ja meie keeleoskus ei ole veel nii hea, et tihedalt suhelda ja koostööd teha. Nii me lihtsalt ootasime. Ma ei ole kindel kas ikka täielikult nende mõtteviisist aru sain, kuid püüdsime hiljem Tommyle rääkida, et ka meie kultuuris on oluline kokkuleppest kinnipidamine jne, kuid mis on teine, et inimesed toimivad kiiremini, mis tähendanuks seda, et kui reklaamija ei suuda transporti pakkuda, siis ta selgitab selle esimese poole tunni jooksul välja ja ütleb selle kohe ka kliendile edasi. Lisaks tundub mulle, et meie ühiskonnas on inimeste reaalsete võimaluste tajumine parem ja suudetakse mõelda kaugemale. Siin aga elatakse rohkem jooksvalt midagi tehes ja sebides. Siiski, ei saa ma teha üldistusi, kuid selline oli meie selle õhtu mulje.

Järgmine hommik oli juba hoopis teine, sest juhtimine jäi Tommy peale ja tänu sellele olime juba enne lõunat Koto Barus, kust pidime leidma kiire variandi mägiraja algusesse jõudmiseks. Tommy sõlmis kokkulepe kohalike rollerijuhtidega, kes meid u 3 kilomeetrit oma rolleritel edasi toimetasid. See oli üllatuslik moment, kuid päris huvitav, sest oli minu esimene rolleri kogemus siin riigis.

Kella täpselt ei mäleta, kuid võis olla umbes 12, kui jagasime Tommy kotist natuke asju enda kottidesse laiali ja olime valmis ronimisega alustama. Ilm oli palav nagu ikka ja esimestena jäid seljataha külaelanike tšilli ja muu toidukraami põllud, mis looklesid ja kulgesid mööda mäe külgi kogu meie vaatevälja ulatuses ja kaugemal oli veel näha maju ning veel kaugemal paistis Merapi, mis hetkel on oma aktiivses olekus ning seega sellele lähenemine keelatud.

Otse meie ees kõrgus Singgalang. Tegu on vulkaaniga, mis kuulub stratovulkaanide rühma, viidates sellele, et ta koosneb kihtidest (kivistunud laava, vulkaaniline tuhk jmt). Singgalangi kohta ei ole ajaloolisi märkmeid purskamisest, seega ei ole teada, kas ja millal ta viimati tegutses. Samas on tal kaksik, mille nimi on Tandikat. See vulkaan purskas viimati 1924. aastal. Singgalangi kraatris asub järv, mille nimi on Dewi ehk jumalanna. Vulkaani kõrgus merepinnast kõrgeimasse punkti on 2877 meetrit, minu, kui algaja jaoks päris võimas. Meie alustasime tõsise ronimisega umbes 1000 meetri kõrguselt.

Raja esimene osa on läbimise mõttes kõige tüütum, sest koosnedes langetatud noorest bambusvõsast on liikumine natuke keeruline. Bambuse risu on ristirästi ja mitmes kohas tuleb kummardades läbi bambuse tunnelite minna. Enne rajale astumist püüdsin end vaimselt valmis panna ja liikuda rahulikult omas tempos. Rajal aga kaotan mitmel korral tasakaalu ja üritan teistel järgi püsida, see ajab kohe pulsi üles ja tekib korraks esimene kinnijooksmise tunne. Teeme ühe pausi kus Iulius selgitab liikumise tehnikat: oluline on liikuda väikeste sammudega ja leides end keerates ja pöörates kõige lihtsama tee üles. Kehtib ka põhimõte liikuda 1/3 oma jõuvaruga üles ja jätta 2/3 alla tulemiseks, et kui tee peal on ohte või tuleb liikumise suunda muuta jne, siis selleks oleks ka energiat.

Peale risu algab rada, mis lookleb ülespoole paralleelselt elektriliiniga, mis jääb meid saatma kogu tee ulatuses, kuni päris tippu välja.

Esimene kolmandik rajast on mõõdukalt järsu nurga all, kus liigun vastavalt juhistele ja pulss püsib normaalsena. Katsun võimalikult palju jõudu hoida. Tee peal eriti keegi midagi ei räägi. Pauside ajal joome vett ja energiarikkaid snäkke. Loodus on maru, selles ei ole kahtlustki. Suured ja võimsad puud, rikkalikult erinevat taimestikku, palju sammalt ning rohkelt värsket õhku.

Jõudes juba piisavalt kõrgele läbime pilvemasse, mis on nii kummastav kogemus. Astun ja astun olles ise pilvede sees. Need ei ole väga tihedad, aga jahedad küll, kui nad sinu ümber voogavad.

Edasi läheb kalle järsumaks ja see on väga väsitav. Mõnes kohas tuleb lausa leida oksi või pinda mille abil ennast üles vinnata. Mõned kohad on porised ja palju on niisket sammalt, mis kohati ehmatab, kui kuskilt jälle kinni haarad. Tunnen, et vajaksin rohkem pause ja sama kehtib ka Tommy kohta, kes öösel enne sõitu väga palju maganud ei olnud ja kelle kott on endiselt väga raske. Mingi maa pealt jääb Tommy viimaseks ja mina temast järgmine. Aja kulumise peale ei jaksa üldse mõelda. Enda jaoks hakkasin vahet tundma siis, kui tekkis kinnismõte, et millal nüüd see tipp tuleb, sest pidime ronima ühe päevaga üles ja sinna ööbima jääma. Viimased pausid on juba väga vaiksed ja kõik koguvad end vaikselt. Jääb veel tunnike valget aega, mis tähendab, et peame veel tund aega ülespoole liikuma. Seda tundub mulle olevat liiga palju, sest millegipärast on pulss nüüd ka väga vaikselt liikudes ikka kõrge ja süda peksab sees. Viimased umbes pool tundi on Fred minu seljataga ja innustab mind mitte alla andma. Hakkan ka ise enda ette pobisema, et „mine nüüd“ või „sa jõuad küll“ jmt. Jalad on täiesti tuimad ja kohati on tunne, et lihtsalt kukun ümber. Kuid siis ongi lõpp näha, veel viimased järsud ja libedad sammud ning jõuamegi kohta kuhu jääme ööbima. Viimased minutid valgust kasutame ära riiete vahetamise, telgi ülespaneku ja asjade seadmise peale.

Üleval on väga karge õhk ja suurest vedeliku kaotusest olen päris väsinud ja külm on ka. Võtan endale magamiskoti ümber ja Tommy teeb süüa juba. Ta on väga nobe ja osav selles. Püün natuke vett juua. Kõige imelikumad on käed, need on täiesti jäised ja tundub, et verd pole üldse liikvel sõrmedes. Väsimus on, kuid mitte kõige hullem. Esimesena saan kruusikese teed, mille Fred toob teiste telkijate juurest. Mina ei jõua nendega suhelda, istun ainult meie telgi ees maas vaikselt. Edasi saab kohvi valmis ja siis nämma-nämma riis koos mingi seguga kuivatatud väikestest kaladest, tšillist, tofust ja muudest tundmatutest asjadest. See on üks mu elu parimaid sööke, sest oskan hinnata kogu seda saadavat energiat ja olen oma mõtetega ainult söögi ning maitsete tajumise juures.

Peale sööki kohe magama. Magame telgis neljakesi, kuid ei teki seal mingit üleliigset soojust vmt, sest väljas on ikka külm. Öösel ärkan mitmel korral, kuid on ka aega, kus magan sügavalt, sellepärast olen hommikul suhteliselt reibas.

Hommikul sööme nuudleid ja Tommy praeb muna kõrvale, jällegi on see nii hea ning toitev.

Ööseks jäime telkima nõlvale, kust on veel mööda kivistunud laava rada ja džunglit päris tippu umbes pool tundi minna. Tõusime kell kuus, kuid siis oli veel pilvine. Pilvede hajudes asumegi taas ülespoole liikuma. Rada on järsk ja kiviklibune, siis tuleb mets, pori ja džungel. Linnud laulavad ja päike paistab ning soe ja mõnus hakkab. Alguses oli jälle raske liikuma saada, sest pulss hüppas põmm lakke ja söögist saadav energia ei olnud veel vereringesse jõudnud.

Järv on imeline ja see loodus seal ümber nii teistsugune. Pesen järve veega käsi ja nägu ning meel läheb nii heaks. Lõpuks oleme tipus ja see vaev tasus ennast ära, sest oma silmaga midagi sellist näha on ikka võimas küll. Istuda vulkaani kraatris järve kaldal ning hingata sisse seda imeliselt puhast õhku.

Mõtetes on aga kerge segadus, sest see kõik oli nii kurnav ja allaminnes imestasin enamuse teest, et kuidas ma ometi siia üles jaksasin tulla. Justkui see pidi olema keegi teine.

Üleval nägime ka teiselpool Agam’i orgu Merapit tossu välja ajamas ja meist all oli pilvede mass, niiet küla ega põlde ei olnud üldse näha.

Kokkuvõttes ronisime üles umbes kuus tundi ja alla kolm tundi. Tagasi jalutasime ka need kolm kilomeetrit, mis enne läbisime rolleriga. Olin väsinud ja siiski õnnelik. Külas oli väga mõnus rahulik ning traditsioonilisi maju vaadates tundus, et see rahvas siin meisterdab nagu mandalaid, mille võib iga hetk ära lõhkuda maavärin või vulkaanipurse. Nad on selle mõtte nii omaks võtnud ja ilmselt on neile täiesti loomulik, et nad ei istu käed rüpes, ega oota õnnetust vaid loovad oma kätega kauneid maju ja hoiavad traditsioone üleval. Seda viimast ei olegi nii kerge enam teha, sest mugavust on piisavalt palju ja suur osa on endale juba uuema ning väiksema maja ehitanud. Need on täitsa tavalised ning esilekerkimatud.

Selamat tinggal Singgalang – ela rahus Singgalang.

Muljeid paarist mägikülast

Keeletunnid on siin esmaspäevast neljapäevani. See annab hea võimaluse reisimiseks neljapäeva lõunast kuni pühapäevani.

Esimese sellise reisi sihtkohtadeks valisime Padangpajangi ja sellest kõrgemale jääva Bukkitinggi. Plaanide muutumise ja lisandumise käigus käisime ka Maninjau järve ääres, mis on tekkinud tänu vulkaanipurskele umbes 50tuhat aastat tagasi ja jalutasime ühes järve kaldale jäävas külas ning reisi viimasel päeval tiirutasime Padangi lähedal rannas.

Reis kujunes kuidagi nii, et Padangpajangist sõitsime mööda ja jõudsime esimesel õhtul kohe Bukkitinggi’sse. Seal juba teadsime ette ühte kohta, mille nimi oli Bedudal’i kohvik. Sel hetkel olid kõik valmis ükskõik milleks, et süüa pitsat või pastat vmt toitu või midagi, mida oma kodudes sõime. Meie punt koosneb kuuest inimesest, kes elavad Euroopas laiali ja seetõttu on kõigil omad lemmikud. Siiski tundsime suurt rõõmu rahvusvahelisest toidust, süües spagette tomatikastme ja riivitud juustuga, calzone’t liha ja sibulatäidisega ning juues õlut. Magustoiduks muidugi pannkooke ja hommikuks chai masalat. Nii lihtne oligi meid kõiki rõõmustama panna. Nalja mie goreng’i (vürtsikad frititud nuudlid) ja nasi goereng’i (vürtsikas riis wokil kuumutatuna) üle sai ka tehtud. Need on siiani kaks toitu, mida oma kampuse kohvikus jõudsime süüa enamuse esimesest nädalast. Lisaks ka muid lihtsamaid asju nagu riis, kana ja muna. Samas Padang’i köögi omapära ongi vürtsikus ja nii ei leidu siin suurt midagi peale palja riisi, milles ei ole vürtse. Piimatooteid siin eriti ei ole võimalik saada, isegi jogurt, mida ühest supermarketist leidsin oli Jaapanist imporditud. Juustu olen siiani kohanud vaid sellel reisil söögikohtades, kuid poes mitte kusagil. Kohupiimast ei maksa muidugi unistadagi.

Kuid tulles tagasi esimese kohviku juurde, siis Bukkitinggis on tänu turistide tihedamale külastamisele palju lihtsam rääkida inglise keeles ja see kohvik kostitas ja kostitab ilmselt edasi enamusi, kes Euroopast ja Ameerikast sinna linna satuvad. Sisustus oli seal väga kirju – pilte, maale, kujukesi ja muid vidinaid oli kokku leitud mitmest erinevast kultuurist. Muusika oli valdavalt reggae ning ka koha omanik oli endale pikad rastapatsid lasknud teha. Mõnus ja chill meeleolu oli igastahes tagatud.

Uurisime paari muusiku käest, et kas kohalikud käivad seal söömas või niisama sinna kogunevad, mille peale öeldi, et eriti mitte. Enamus on ikka turistid või linnas elavad hiinlased. Õhtul nägime seal ühte sakslast ja paari heledanahalist veel, kellega juttu ei rääkinud. Hiljem ühines meiega üks Iirimaalt pärit kutt, kes olevat juba kaks ja pool aastat kodust eemal. Alguses oli Austraalias, siis Uus-Meremaal ja nüüd tiirutavat Aasias nagu ta ise ütles.

Ööbimiseks oli seal mitmeid erivõimalusi, meie võtsime endale toa mille hind oli taskukohane, samas põhivajadused nagu voodi ja tulatett ning puhas vesi olemas.

Järgmisel päeval nägime natuke ka linna ennast ning võrreldes Padangiga meeldis mulle palju rohkem sealne selgelt adutav meelsus, mis oli rahulikum ja kohati ka boheemlaslikum. Isegi arhitekuur viitas suuremale segunemisele. Padang on pea miljonilinnana väga madal ja valgub igas suunas laiali. Suurim turg tähistab küll linna keskust, kuid siiani ei ole täpselt selge, mis see keskus siin tähendab. Majad üldiselt on Padangis kuidagi suvalised, see ei ole alati negatiivse tähendusega, kuid siin ei ole selgelt traditsioone järgitud ega ka midagi uut ja unikaalset leitud. Igaüks ehitab nii nagu materjali kätte saab. Muidugi võis seda sama näha ka Bukkitinggis. Kliima poolest oli seal lihtsam päeval liikuda, sest ei olnud nii palav kui Padangis. Siiski usun, et ka Padangis on rajoone, mis ootavad veel avastamist ja kohti, mis meeldida võivad. Lihtsalt see võtab aega, sest kõik ei ole koondunud ühte kohta. Bukkitinggi osas olin ka üllatunud, kuna pidasin seda linna oma kujutluses palju väiksemaks. Praegu tundub mulle, et suurim linnakujundaja on siin tavaline elanik, kes oma äri püsti paneb, müües võibolla 10 eri asja ja mõnel on lausa minimarket ning sedasi need väiksed ärid looklevad mööda teid ja isegi pikk pikk maa Padangist väljasõidul oli nende ärikestega ääristatud.

Meie plaan, minna mägedesse matkama vajus ära, sest osad olid eelmisest õhtust väsinud ja minek oleks nõudnud suuremat pingutust. Valisime lihtsama tee ning võtsime järgmise bussi, mis viis meid mööda kurvilist mägiteed alla orgu väga ilusa järve äärde. Kokku oli 44 kurvi, mida sai korraga läbida ainult ühes suunas liikuv buss või auto. Sellepärast oli loodud ka omamoodi märguandmise süsteem: esimesena kurvi läbida sooviv auto andis signaalitades märku. Selle üle ei väsi ma ikka imestamast, kui täpselt juhid suudavad neil teedel liigelda. Aga nende keskendumisest annab märku see, et pikemal sõidul muusika väga ei mängi ja nad suuremat ei suhtle ka. Suitsu ikka tehakse, kuid see on väike asi.

Terve tee allamäge nägin, et järv ja selle ümbrus on väga kaunis. All külas oli päris vaikne ja linnake tundus üsna pisike olevat. Lõpuks. Jalutasime kõige otsemat teed pidi järve äärde. Teele jäi hotell, mis tundus päris kallis olevat. Kuna siin on juba hooaeg läbi, siis ei näinud seal ühtegi külastajat. Sama oli ka järgmise kohaga, mille enda ööbimispaigaks valisime. Olime seal ainsad külastajad kogu õhtu ja koha omanik oli päris üllatunud, kui sinna jõudsime. Köögi avas ta alles kahe tunni pärast. Seal rannas nendes väikestes majakestes ja söögimajakeses oli väga hubane. Kasse oli nagu ikka palju, aga vähemalt olid nad terved ja ilusad. Sinna läheksin tagasi küll. Arutasime, et kui seal olla hooajavälisel ajal, siis on see ideaalne paik raamatu kirjutamiseks vms. Hästi vaikne ja rahulik, ainult järve lainetus ja õhtused rohutirtsud tegid seal häält. Õhtuste tulede paistel tundus see koht isegi romantiline. Lisaks tõi öine vihm hea ja sügava une.

Umbes õhtuse palvluse ajal tegime edasi-tagasi jalutades tiiru linnakese peatänavat mööda. See oli täielik puhkus, sest peale rõõmsate laste ei tulnud keegi meie käest midagi küsima või ei hõikunud midagi ja keegi eriti ei otsinud meie tähelepanu. Puhas nauding vaikusest, selgest õhust ja kaunist päikseloojangust peegeldusega järv-

elt. Mulle väga meeldisid erinevad majad seal külas. Enamus tundus olevat juba päris vanad ja kulunud olemisega, mis andisgi neile selle mõnusa hõngu. Seal ei olnud muidugi väga steriiline ja puhas nagu väikelinnades üldiselt (Türi vms, mis meil Eestis on), aga seal ei olnud ka seda mustust ja räpakust, mida on Padangis päris palju.

Jalutuskäik lõppes kohviku juures, mis kandis nime „Kohvik 44“ (sama 44 kurvi järgi, mis tuli läbida, et sinna jõuda). See oli hea leid ja mõnus koht, kus süüa suurtes kogustes head toitu ning juua ananassi lassit ja hommikul, kui sinna tagasi läksime nautisime chai masalat. Seal sain kindlasti oma elu parima pannkoogi elamuse (Kompressorist raudselt parem, sest kui Kompressor täidab pannkoogi endaga, siis seal oli mõnus õhuke pannkook, aga u kolm korda rohkem täidist, so banaani, kookost ja shokolaadi). Kohalikust köögist proovisin lõpuks ära martabak’i, mis on tegelikult pannkook soolase täidisega ja suhteliselt vürtsine. Üks hea martabak’i kohvik võiks Eestis olla küll. Neid on lihtne teha ja vürtsidega superhästi maitsestatud.

Kujunes jällegi nii, et nautisime rohkem toitu kui plaanitud matkamist, aga tõesti nii hea toit oli seal ja soodsate hindadega.

Reisi viimase öö otsustasime ikkagi Padangpajangis veeta, seepärast pidime endale transpordi leidma uuesti Bukkitinggisse ja sealt edasi. Külakesest saime ühe pere auto peale, mis oli meile päris soodne variant ja juht oli jällegi kiitmist väärt, kuigi ta mõned sirged lõigud läbis ulmeliselt kiiresti, aga oli tunda, et ta teadis mida ta tegi (kuna me viimase lõigu tagasi läbisime ka ühe paarikese autos, siis saime juba aru, et see ei olegi nii ebatavaline, et kütuseraha eest on see perele isegi kasulik suurde Toyota minibussi tüüpi autosse lubada rohkem inimesi). Kõige soodsam ots oligi Padanpajangist Padangi, kõigest 10 000 ruupiaga (eurodes u 0.85 senti). Enamus hinnad on ikkagi läbiräägitavad ja seepärast ei ole mõtet kohe esimese hinnaga leppida. Siin saab üsna ruttu selgeks, et see on neile ka ajaviide ja lisab elule vürtsi. Niiet ei maksa ehmuda, kui juht küsib 20 tuhat, siis tuleb kauplema asuda. Praegu on see meil veel päris algeline, sest keeleoskus või pigem oskamatus, muud ei võimalda. Muidugi sellistes kohtades võib enamuse ajast inglise keele rahus ära unustada.

Sedasi võib omadega rappa ka minna, näiteks tahtsime viimases linnas õhtust süües midagi soolast, aga lõpuks saime hoopis röstitud shokolaadisaiad juustuga, kuigi olime eelnevalt küsinud kas need on magusad, mille peale öeldi, et ei ole. Nojah, mine sa võta kinni, mida teenindaja aru sai. Lisaks tõi ta meile kaks sellist portsu soovitust rohkem ja lõpuks tahtsid nad meie käest ülearu palju raha. Selle lahendasime lihtsalt neile numbreid ette kirjutades ja nii pääsesime ülemaksmisest.

Samal õhtul tegin esimese suurema tutvumise tänavatoiduga. Siiani olime oma sisikonda veel vaikselt harjutanud ja otsustasin proovida sate kana, mis tähendab lahtisel tulel grillitud väikseid kanaliha vardaid. Sel korral saime need vürtsise pähklikastme ja küpsetatud riisiga. Kõik see maitses väga hästi ja seedeorganid ei hakanuki streikima. Muidugi tuleb valida kohta ka. Kasvõi seda palju sealt teisi ostjaid läbi käib ja kuidas nad toitu teevad. Samal tänaval, aga veidi eemal nägd need vardad ikka väga kuivanud välja ja tundus, et liha oli küpsetatud vaheldumisi koos tofukuubikuga, kuid raha küsiti samapalju.

Seniajani olid kõik meie ringivaatamised lõppenud suurema söömisega ja nii ka viimases kohas ehk rannas, mida külastasime enne kampusesse naasemist. Tegelikult ei olnud see meie mõistes rand, st tegu ei olnud turistide kohaga. Leidsime eest hoopis kaks väga sarnast kalurite küla, mis olid mere poolt ääristatud kalalaevadega. Sel ajal kui esimeses külas viibisime, saime näha ka uue laadungi saabumist randa.

Enamuse külast võtsid enda alla kas elamiseks kokku klopsitud hütid või restid kuivatatavate kaladega. Esimese küla lõpus ootas meid rannas tegutsev söögikoht. Kuna oli pühapäev ja lõunaaeg, siis oli palju peresid seal ühist aega veetmas. Tore oli näha, kuidas pered olid ikka suured ja kindlasti koos vanavanematega. Söögikoht pakkus ainult ühte toitu, milleks oli muidugi värske kala kollase karri ja muude vürtsidega kastmes ning riis ja mõned kuivatatud kalakesed snäksidena kõrvale. Sõime nagu kõik teisedki oma parema käe näppude vahelt. Tuleb tunnistada, et minu jaoks oli see suur elamus ja nauding heast toidust. Sain hakkama kogu selle ninast välja pursata tahtva tšilliga ja näppudega söömisega. See on päris kihvt tehnika: kõigepealt võtad palakese kolme näpu vahele ja siis pöidlaga lükkad suhu ning keele otsaga võtad vastu. Tahab natuke harjumist saada, aga tundub, et nende väide võib isegi õige olla: toit maitseb näppudega süües teistmoodi. Mina mõistan seda praegu sedasi, et kuna näppudega saan toitu paremini segada, siis ei satu korraga suhu kas paljast riisi või liiga palju vürtsist kastet.

Lisaks söögile nägime veel ära kuidas treenitud ahv saadeti palmi otsa kookoseid alla keerutama ja proovisime ühe kaugema rannariba ääres isegi seda kookose alla potsatamist. Kõik kulges kenasti, kuni meiega tuli juttu puhuma kohalik poiste kolmik ja seda puhtalt nende keeles ning kuskilt hüppas äkki välja ka vanaproua, kes kuulutas, et need palmid on tema omad.

Eks meie oleme ikka harjunud, et omand ümbritsetakse aiaga, aga siin maal see ei kehti. Edaspidi siis teame. Midagi hullu muidugi ei olnud, proua natuke kurjustas ja meie vabandasime, siis ta pakkus meile oma käsitööd müüa, millest keeldusime viisakalt.