Inglise keeles nimetatakse seda „ohverduste festivaliks“, kuid festivaliks nimetamine ei ole eriti kohane, pigem ikka tseremoonia või traditsioon. Netis uurides leidsin ka feast of sacrifice.
Tegu ei ole ainult Indoneesias toimuva pühaga, sest seda tähistavad moslemid üle kogu maailma.
Lühidalt ja lihtsalt saab öelda, et iga aasta näidatakse jumalale oma pühendumust sellega, et ohverdatakse loomi (kitsed, veised, pühvlid või mujal Araabiamaades ka lambad ja kaamlid). Liha jagatakse kolmeks võrdseks osaks: perele, sugulastele ja lähedastele tuttavatele ning üks osa vaestele.
Seda traditsiooni on järgitud juba sellest ajast peale, kui Piibli lugudest tuntud Abraham pidi ohverdama oma poja Ishmaeli, kuid jumal nägi mõlema poole täielikku pühendumust ja viimasel hetkel lasi ohverdada poja asemel lamba.
Tseremooniatele ja palvetele eelnevalt pühitseti kõigepealt Hajji ehk palverännaku lõppu, mistõttu ohverdustele eelneval õhtul nägime tänavatel lastest-noortest koosnevaid gruppe, kes kõndisid tõrvikutega oma piirkondades ringi, täites nii oma osa tseremoonias.
Järgmisel hommikul (laupäeval) oli meil ühikas väga vaikne, sest kõik olid pühadeks läinud ära oma kodudesse ja tavapärase muusika ja palvele kutsele asemel oli kaugemalt linnast kuulda sarnaseid kutseid. Osad meie rahvusvahelisest pundist käisid ka moshees sellest palvest osa saamas. Erinevused tavapärase palvetamisega olid peamiselt riietuses, sest traditsiooni järgi tuleb selga panna oma parimad riided, ennast korralikult pesta ja koristada oma ümbrus. Peale palvetamist järgneb üksteise õnnitlemine ja külastamine. Sellele järgneb sobivate loomade ohverdamine.
Läksime laupäeval umbes lõuna paiku linna ja selleks ajaks oli juba paljudes mosheedes loomad tapetud ning nägime kõikjal püstipandud katusealuseid või maha laotatud pappkaste, kus tegeldi loomade tükkideks hakkimisega ja jaotamisega. Ühe moshee ees jäime seisma ja läksime lähemalt vaatama. Seal oli just kaks veist valmis pandud ja ilma suurema ettevalmistuseta lõigati neil kõrid läbi. Peale seda kui nad olid surnud hakati kohe hakkima ja nahka maha tõmbama. Sedasi toimiti igalpool, kust me läbi sõitsime. Mõnes piirkonnas oli üleval tugev vere lõhn ja jõgede kallastel tegeleti magude ning soolikate puhastamisega. Omamoodi oli kõik väga orgaaniline, kuid liha oli koguaeg päikese käes.
Õhtul asusid pered lihast parimaid roogasid küpsetama ja sellepärast oli meil ühikas äärmiselt vaikne nädalavahetus. Lisaks oli linn nii tühi, isegi kaubitsemises oli puhkepäev ning kõik majaesised ärid olid tabadega suletud.
Uue nädala ajalehest sai lugeda, et sel aastal toimus Hajj’ist osavõtjate vedamiseks 451 lendu ja kokku läks Indoneesiast Mekkasse palverännule 183 000 inimest. Ohverduseks tapeti miljoneid loomi.
Kohalike käest kuulsime, et mägikülades ei julgeta peale pühi väga ringi liikuda, sest kardetakse, et tiigrid tulevad vere lõhna peale lähemale kui muidu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar