Roller oli meie suur sõber ja abiline, tänu millele olime vabad oma plaanide järgi toimetama. Ainus (mis veel siiani tunda annab) miinus oli piiratud võimalus oma asendit sõidu ajal muuta ja kõik alates kaelast lõpetades istmikuga tuletas pidevalt ennast meelde. Ilmselt läks ka mõni kaunis vaade selle tõttu kaduma, sest peale pikemat lõiku koondus liiga palju tähelepanu füüsisele. Muidugi on see väike miinus ja reis oli imeline ning kirju.
Padang-Solok-Bukkitinggi
Teadsime juba oma eelnevast kogemusest ühistraspordiga, et Padang-Padangpajang maantee on kõikvõimalike sõiduvahenditega väga üle koormatud ja sellepärast valisime tundmatu ning natuke väiksema tee läbi Soloki. See oli hea valik mitmel põhjusel. Esiteks uus ja tundmatu tee, teiseks tõesti palju rahulikum (eriti vara hommikul) ja saime sõita läbi põnevalt metsiku looduse, millele lisas vürtsi külm õhk. Külm sellepärast, et pidime ületama mäestiku. Tipus oli loodus juba natuke põhjamaine. Nimelt märkasime, et palmide ja muu tiheda ning tavaliselt läbimatu lopsaka taimestiku asemel on nüüd näha mände ja kuuski, vähemalt võis tegu olla nimetatute sugulastega.
Solok on siinkandis tuntud tänu markisa ehk kannatuslille (ingl k. passion fruit) viljade kasvatusele. Tõepoolest, juba kilomeetreid enne linna jõudmist olid teeääred tihedalt täis putkasid, mis kõik müüsid kollaseviljalisi markisa’sid. Ühest sellisest ostsime endale ka natuke kaasa. Need on väga maitsvad, kuigi esimest korda süües, välimuse järgi oli peale kesta avamist hea üllatus. Oleks nagu avanud hoopis mõne putuka pesa, kus noored tulevased liblikad on alles oma kookonites kasvamas, mida ümbritseb tihe lima. Ent vaatamta mitte just kõige isuäratvamale kirjeldusele on maitse ülihea. Koos lima ja seemnete kõrmpsumisega muutub söömine mõnusaks.
Solok ise erilisi muljeid ei tekitanud. Peatusime paaris kohas, et vaadata lähemalt mõnda Minangkabau stiilis maja.
Meie võtsime suuna nüüd Sawahlunto poole. Turismiobjektina on ta kirjas, kui kaunis linnake, kus on alles jäetud hollandlaste koloniaalajastu ehitisi. Neid on seal rohkem kui teistes ümbruskonna linnakestes, kuna hollandlaste osakaal linnas oli suur. Vahelduse mõttes ei ole see üldse halb idee siduda kohalikud ehitusstiilid ajalooliste ehitistega. See annab edasi ajalugu ja loodan, et ei tee kellelegi väga liiga, kui arvan, et ega ehitised pole süüdi selles, mida koloniaalvõim kohalike suhtes korda saatis. Linna keskmes oli mõnus väike istumisala, kus nägime esimest korda avalikke pinke. Kasutasin seda võimalust mõnuga. Külastasime ka kahte muuseumit. Esimene neist oli endine rongijaam, kuhu nüüd oli koondatud esemeid ja ajaloolist ülevaadet söekaevandusest ning selle jaoks loodud rongiliiklusest. Teine muuseum asus vanas suurköögis, mis omal ajal toitis kaevanduse töötajaid. Nägin oma elu suurimat riisiaurutajat, mis jõudis päevas valmistada 3900 kilo riisi! Uskumatu lihtsalt. Üldse kogu selle köögi tehnika oli ülivõrdes suur ja seda arusaadavatel põhjustel, töölisi oli samuti palju.
Ühte muuseumi kõrvalhoonesse oli ehitatud väike A-haa keskus, kus kohalikel koolinoortel oli väga lõbus. Mul oli lõbus neid natuke jälgida.
Selleks ajaks, kui asusime järgmise paiga poole teele, oli meil valget aega jäänud umbes kolm ja pool tundi. Sõitsime tagasi Solokisse ja sealt Sumatra saare suurima järve Singkaraki äärde. Väikestviisi olime plaaninud sinna kanti öömajale jääda, aga sealt Bukkitinggisse viis suurem maantee, mistõttu oli järveäär täis ehitatud söögipaiku, et kostitada peamiselt rekkajuhte.
Ühes sellises rumah makan’is einestasime meie ka. Pettuma ei pidanud, sest siinoleku aja sees saime esimest korda padangi kööki nautida tema parimal kujul. Olin eelnevalt lugenud, et igale einestajale tuuakse väikeste taldrikute peal kogu menüü otse lauale, mille juurde käib mõnus kausitäis aurutatud riisi. Reaalselt oli see veel mõnusam, kui pildi pealt tundus.
Nüüd juba teadsime, et peame öö veetma Bukkitinggis, sest öömajade pakkujaid seal järve ääres ei olnud (vähemalt mitte maanteepoolsel küljel). Pärast seda otsust saime sõites nautida head vaadet järvele ja loodust üldse. Tuju oli hea, kuigi istmik hakkas järjest kiiremini ära väsima.
Järv jäi selja taha ja ees laiusid jällegi riisipõllud. Erinevas suuruses, kujus ja riisi valmimise astmes on raske nende lummavuse osas ükskõikseks jääda ja miks peakski. Siiani kogetust on riisipõllud kindlasti ühed kaunimad ja silmailu pakkuvad. Riisi taim ise on lihtsalt nii elegantne ja kui neid on koos palju, siis see rohe-roheline muudabki need väljad eetiliselt kauniks. Vaadet aitavad täiustada veel üksikud kookospalmid ja siin-seal paiknevad hütid põldude vahel. Minu lemmik on riisipõld siis, kui taim on alles noor ja istutamise korrapära ei ole veel taime suuruse all kaudma läinud, st sirged taimeread on veel aimatavad. Sellise taime rohelus on kõige värskem.
Bukkitinggis ootas meid ees linn oma õhtule lähenevas hämaruses ja vabas õhkkonnas. Peatusime seekord samas kohas, kus esimeselgi korral ja koha omanikul, saksa pensionäril Ulrichil, oli meile veel üks vaba tuba alles. Usun, et tal on täitsa mõnus siin oma pensionipõlve nautida. Miks mitte, Bukkitinggis on inimesed täiesti tuntavalt vabamad ja ei tee teiste elustiilidest väga välja. Seepärast näeb seal rohkem kunstnikke, elupõletajaid ja muidu kummalisi inimesi.
Arhitektuuriliselt on linn samuti põnev, sest mägine maastik annab võimalusi ehitada maju täiesti uskumatul viisil ja teha kitsaid tänavaid sinna, kus neid paberil ettegi ei kujutaks, aga kõik toimib ja sulandub nii kihvtilt. Siis tekibki korraks tunne, nagu oleks kuskil Euroopas, aga ainult korraks. Keskuses on oma kellatorn ja selle ümber park, kus inimesed saavad tulla ennast näitama ja teisi vaatama. Meie ka istusime ja vaatasime.
Bukkitinggi-Batusangkar-Solok-Padang
Hommikul tõusime taas varakult, seepärast olime eelmisel õhtul juba kahele poolakale head reisi jätku soovinud. Kohtusime nendega meie majutuspaiga terrassil. Huvitav oli nendega, sest ilmnes mitmeid erinevusi lihtsalt turisti ja siin pikemalt peatujate vahel. Meie meel on juba niipalju kohanenud ja paljud lihtsad asjad ei üllata ega ole meil enam jututeemaks. Turisti hirmud ja rõõmud on hoopis teistlaadi. Kõige suurem erinevus oli muidugi ajaline piirang, st nemad olid tulnud Malaisiasse ja Sumatra saarele kuuks ajaks ning nad olid nii selles aja faktoris kinni. Loodan, et see nende meeli liialt ei sulge ja neile midagi kordumatud ka hinge jääb. Soovitasime neilgi kandideerida sama programmi kaudu järgmine aasta, et saaksid kogeda ja saada omamoodi kohalikuks nagu meie praegu. Kuigi kohalikuks saamisega pean veel tegelema, st keelt õppima rohkem.
Bukkitinggis olles otsustasime ka Sianoki kanjonit vaatama minna. Sellest on tehtud turismiobjekt. Väravate vahelt pääsed läbi peale pileti lunastamist ja võid ühineda paljude teistega panoraami vaate alas. Inimestest suurt välja tegemata läksime hoopis seltsisime gibonitega. Need väiksed ahvid on ikka nii marudad. Targad ja uudishimulikud. Tänu inimeste käest saadavale toidule ka palju julgemad. Muidugi paljud turistid peavad seda alguses ägedaks, aga kui mõni gibon püüab ise toitu näpata või lapse käest maiust tahab varastada, siis muutuvad inimesed kohe kurjaks. Isegi kividega loobitakse neid toredaid loomakesi, kes on inimeste endi süül nii julgeks muutunud.
Peale Harau orus jalutamist ei suuda Sianok kahjuks nii väga köita, aga ükskõikseks ka ei jäta. Loodusel on pakkuda niipalju erivorme ja kujundeid ning mustreid. Silmitsemisel ikka paneb imestama, kui mitmekesine on meid ümbritsev keskkond. Kui teemast natuke kõrvale kalduda, siis isegi siin ühikarõdul ei väsi ma nautimast kõiki neid õhtusi päikseloojanguid. Iga loojang on millegi poolest eriline ja kummastav.
Teekond viib meid edasi Batusangkari. Sõites läbime taaskord imelisi orge ja mägiradu, kus kurvidest puudust ei tule. Kõikjal kasvatakase midagi, korjatakse midagi või müüakse nikerdatud puitasju. Nii lihtsalt on, et talunikud saaksid elatist teenida ja oma peret toita.
Ühel hetkel jõuan rolleril tagumise istujana vaatlemiselt mõtisklemiseni. Kõike need väljad ja inimasustusega külad mägedes on küll ilusad, aga selle taga on suur töö. Teisalt on natuke hirmutav, kui kõrgele mägede tippu nad juba roninud on oma põldudega. Järjest rohkem pinda võetakse ürgselt looduselt ära ja luuakse uusi põlde, istandusi. Valitsusel pidavat olema isegi programm, mille eesmärk on maailma tihedamailt asustatud Java saarelt panna inimesed ümber kolima Indoneesia teistele saartele. Selle teostamiseks saavad pered rahalist toetust. Siis jällegi on peredel ruumi kasvada ja saada lapsi, kes täiskasvanuks saades omakorda asustavad ning loovad põlde sinna, kus kunagi jalutasid ainult metsikud loomad.
Sel korral ei olnud palju aega sedasi mõtiskleda, sest vaatevälja jõudsid kaunid ja vanduspõlve jõudnud traditsioonilises stiilis elamud. Nende mustrid on eriliselt nikerdatud ja siis üle värvitud. Natuke meenutavad piparkoogimaju, sest need on ka tihti glasuuriga hästi värviliseks muudetud. Minu heameeleks nägin ka mõnelpool täiesti uusi maju kerkimas, mis tehakse vanade traditsioonide järgi. See on muidugi kulukas, aga kordades kaunim, kui need uue ajastu majad, mis ei tekita mingeid tundeid.
Kõige palavamaks keskpäevaks jõudsime naljatledes öeldes „punanahkade“ kuninga palee (istana Pagaruyung) juurde. Punane on selle klanni nimetus ja nende palee asub Batusangkarist veidi eemal. Kahjuks ei ole tegu enam originaaliga, sest juba kolmel korral on palee maha põlenud. Viimane kord oli 2007. aastal. Hetkel on palee ehitusjärgus. Väliselt valmis, aga sisetööd on alles algusjärgus. Puhkasime natuke puude varjus, kust sain silmitseda seda üüratut ehitist. Üüratu selles mõttes, et käsitööna osadest tehtavana nõuab ta palju palju aega ja oskustega tööjõudu.
Meie viimane suurem elamus sel reisil oli tegelikult värskete mangode söömine. Saime neid osta kohalikult vanaisalt, kes seal koos oma lapselapsega ainult mangosid müüski. Olenemata suurusest oli hind ikka ainult 1000 ruupiat tükk ( u 8 eurosenti). Ma pole elusees nii häid mangosid söönud ja sellist mõnusat lõhna tundnud. Eestis ei suuda ma vist enam kunagi mangot süüa, pärast sellist elamust küll mitte.
Kahe päeva jaoks kogunes lõpuks palju nähtut, läbitud kilomeetreid ja kohalike jagatud naeratusi ja tervitusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar