Tüdrukute ühikas elan ma koos kolme eurooplasega, kellest kaks mu naabrid ja üks toakaaslane. Naabrid on pärit Tšehhist ja toakaaslane Ungarist. Me oleme kõik oma mõtteviisilt ja olemuselt sarnased ning kultuuriliselt ei ole me samuti väga eemal üksteisest (Euroopa ju).
Ühel järjekordsel vihmasel päeval võtsime kõik rõdule istet, et juua natuke kanget kohvi ja vaadata vihmasadu ning muidugi rääkida meie elust siin. Tšehhitar alustas lauset sõnadega, mul on siin igav. Mõtlesin korraks ja nõustusin. Me kõik olime oma kodulinnades juba kiirustavad tööinimesed ja sellist niisama aega nagu meil praegu lademetes käes on, ei kujutanud meist keegi ette. Esimesena tekib küsimus, aga mis me siis tegema peaks? Õppima rohkem, lugema rohkem või magama rohkem...sest õues sajab pidevalt vihma.
Või teine hetk ühest päevast, kus olime linnas ja suundusime suurima kohaliku kaubanduskeskuse poole. Enne sisenemist pillasin lause, et see ongi meie päeva tipphetk. Millele sain vastuse, et me oleme ise igavad, kuna ei leia paremat tegevust.
Tegu, tegutsemine või tegevus on meile nii harjumuspärane olemise viis, et ei oska midagi peale hakata ajaga, mis ei sisalda erilisi tegevusi või suuremaid plaane. Ma ei teagi kuidas siin olemist nimetada. Sedasi tüdrukute kolmikuna olime seal rõdul nagu vanainimesed kuurortis, kes viibivad nendes asutustes tavaliselt oma raskelt teenitud raha eest ja igavlevad seal mõnuga, nö kogu raha eest.
Kuid see, et me sedasi siia rõdule kogunesime on juba omamoodi muutus, sest me sotsialiseerume. Tuleme oma tubadest välja, et luua uutmoodi olemist. Ei tahagi enam olla oma toas rahus ja lihtsalt puhata nagu oli harjumus peale tööpäeva.
Taoline eluviis on kohalike hulgas väga levinud, et ollakse enamuse päevast oma tubadest väljas. Seepärast on tavaline, et inimesed siin on avatud ja altid suhtlust alustama iga möödujaga. Sinu tänavast saab „tuba“ ja lõpuks kogu ümbruskond koguneb sinu „kööki“. Lähikondlaste elud arutatakse üksipulgi läbi ja uudised levivad kiiresti. Väga vähe ollakse üksi, omaette. Nii tundubki, et suhtlus on paljude põhiline tegevus, samas sellest ei mõelda nii. Mitte nagu mina olen näiteks harjunud olema üsna palju kas omaette või koos kõige lähedastematega, aga seda aega täidavad tihti mingid tegevused. Käin kuskil, teen midagi või puhkan tegutsedes.
Need erinevused tekivad peamiselt tänu kliimale ja see ei ole mingi suur sõnum, et eestlane ei istu õues, kui on külm. Siin on soe ja seda koguaeg. Inimeste elatis tuleb väga paljudel tänu oma ärile, mis on nende kodu küljes, so nad müüvad kaupa oma koduukselt. Kui sajab vihma, siis ollakse varju all, sest vihm läheb üle ja see ei aja inimesi tubadesse nagu külmakraadid.
Kuidas muidu teab suvaline kohalik, et linnas, kus elab pea miljon inimest, on umbes 12 välismaalast ehk bulet. Jutud levivad nii kiiresti ja üle kogu linna...järelikult.
Või kuidas teab siin kahesaja tüdrukuga ühikas igaüks, et meie, välismaalased oleme teistsugused, so me ei pea neid tüdrukuid automaatselt oma õdedeks ning meilt ei saa oodata sellist käitumist, millega nemad on harjunud.
Kuigi ei ole olnud veel mahti teooriatesse väga süveneneda, siis on võimalik seostada kollektiivne mõtlemine kliimaga, seotust kogukonnaga tugevdab religioon ja väljaspool kogukonda sul lihtsalt ei ole kohta kus olla. Selline privaatsuse puudumine loob suhtluskeskonna, kus teravaid arvamusi või tõdesid välja ei öelda. Palju asju silutakse ära sõnaga „võibolla“ ja erinev suhtumine peidetakse naeratuse taha, et püsida kogukonnas sees.
Niisiis võibolla meie otsingud rolleriga ei saagi paremat tulemust anda, kuna me otsime tegevusi, aga me ei suhtle veel sellisel tasandil, et suhtlusest saaks meie mõistes tegevus ja päeva sisu. Äkki kultuur ei ole siin galeriis või kultuurikeskuses, sest inimesed ise taasloovad seda igapäevaselt omavahel rääkides. Folkloor elab seal, kus on inimesed. Ei tahtnud liiga tähtsaks minna...võimalik, et ma pole üldse millestki siin veel aru saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar