Harau org

Sumatra saarel reisides on juba selge, et ei ole midagi mõnusamat, kui astuda viimasest sind kohale viivast transpordist välja ja hingata värsket õhku ning end sirutada. Transpordist kirjutan mõnel teisel korral eraldi, kuid seekord oli meie sihtkohaks Harau org.

Harau org oli esimene koht, kus tundsin, et siin on enamvähem kõik harmoonias. Inimesed on endale kena küla loonud ja oru viljakas pind aitab neil söögipoolist ning elatist teenida. Minu, kui väljastpoolt tuleja silmis on neil elanikel seal vedanud, sest looduslikult nii kaunist kohta ei olegi varem näinud.

Küla taustal kõrguvad graniidist kaljud, mis on kohati kaetud rohu ja puudega, kuid paiguti on täiesti katmata, mis mulle tundus eriti ilus ja võimas. Kõikjal meie ümber oli lopsakas loodus, vohav oleks isegi parem sõna. Selline ümbrus ja viljakas pinnas tekitas algelisi mõtteraase stiilis: võibolla siinsele loodusele ei olegi hull, et elanikke on nii palju, sest looduse ressurssid on ka kordades võimsamad. Samas väike ja palju kidruama loodusega riik nagu Eesti ei saakski enda pinnal hakkama liiga suure inimeste hulgaga. Kuidas saakski Eesti tillukestes rannakülades elada hordide viisi inimesi, kui loodusel on pakkuda ainult kidurad männid ja kiviklibused rannad. Niiet, isegi kui tundub, et inimese tegevus on palju asju looduses paigast nihutanud, siis see kõige suurem tasakaal on veel paigas. Võibolla...

Meie jalutasime ringi peamiselt Lemba Harau piirkonnas, kus väikese maa peal on neli ilusat koske. Loomulikult ei ole nad metsaradade taga peidus, sest juba kaugelt hakkavad silma kose ääri ümbritsevad toidu-joogikohad ning suveniiripoekesed. Kuna praegu on vihmaperiood ehk turismi mõttes vaikne hooaeg, siis nägime paljusid kileputkasid, kus ei olnud midagi müügil. Kahe kose juurde oli ehitatud nö seiklusrajad, kus sai kaitserakmetega kinnitatuna üle vee liuelda. Ühe kose juures proovisid seda kohalik poiss ja peale teda veidi vanem tüdruk. Poiss tegi igasuguseid trikke, aga tüdruk rohkem kiljus, kui midagi põnevat proovis.

Keskendudes ainult koskedele on neid mõnus silmitseda. Õrnad piisad niisutavad nägu ja vee kiire langemine tekitab kohati õhuliikumisi, mis on nii värskendavad.

Kohalikele on koskede väärtus palju praktilisemat laadi, sest lisaks turismile, juhivad nad peenikeste voolikute abil vett oma kodudesse ja lähedalasuvatele põldudele. Üks vanem naine kutsus veekogu ka mandi’ks ehk nende mõistes „pesuruumiks“. Tänu praktilisele poolele nad ka hoiavad neid veekogusid paremini, vähemalt loodan seda. Kes ikka tahab reostada allikat, mis aitab elus püsida.

Ööbimiseks olime endale varem välja valinud Echo homestay, mis asus oru kõige kitsamas osas ja minumeelest seetõttu ka kõige ilusam paik. Loomulikult ei ole see mingi suur avastus, eks teadis koha loojagi, et tegu on muljetavaldava paigaga. Selle majutuskoha esimene omanik oli sakslane, kuid tema panus oli vaid üks hoone kogu praegusest kompleksist. Kümmekond aastat tagasi ostis selle koha ära Indoneesiast pärit pere. M. Kahfi, kes tegeles meie arvega rääkis, et ta õppis aastaid tagasi Andalase ülikoolis põllumajandamist. Nüüd kohaoamnikuna oli tal hea meel majutada uusi UNAND’i üliõpilasi ja ta palus meil veel tagasi tulla koos oma sõpradega, et ta saaks meiega inglise keelt harjutada. Temaga oleks kindlasti huvitav vestelda, kuid selleks ei piisa ainult inglise keelest. Indoneesia keelt peab siis ka oskama. Peale omanike vahetust ehitati juurde erineva suurusega maju ja loodi selle paiga hubasus, mis kindlasti on üks suuremaid väärtusi. Juba esimestest hetkedest peale tundsin end seal nii hästi ja lõdvestunult. Aeg kaotas oma tähtsuse ning voodist sai vaikselt jälgida kuidas gibonid ehk väiksemat kasvu ahvid õue peal ringi toimetasid ja isegi meie tuppa püüdsid vaatama tulla. Sedasi laisalt ja linnarahva massidest eemal veetsime seal kaks päeva. Lisaks olid paiga töötajad nii sõbralikud ja siirad. Sõitsid meie jaoks isegi banaane tooma, et saaksime banaani-kookose pannkooke süüa.

Kassid olid seal ilusad ja koheva karvkattega. Üks kass oli eriti usin sülle ronima ja ennast kerratõmmanuna tundis end seal väga mugavalt. Selle eest eeldas ta muidugi, et oma pannkooki temaga jagan. Kuidas sa jätad andmata, kui teine nii kenasti palub.