Hommikune kutse palvele (fajr) on umbes 4:30, sellest antakse teada läbi kõlarite, mis on seatud meie ühika katusele. Sellised suured helisüsteemid on küll kasulikud, kuid juhtumisi on minu tuba viimasel korrusel ja seetõttu on kutse kõlaritest nii lähedal, et sellest on võimatu mitte välja teha. Peale seda tuleks uni uuesti, kuid meie maja omapära on popmuusika, mida peale kutset mängima hakatakse. Ma ei ole veel väga reeglipära tabanud, kuid nö minu jaoks hullematel hommikutel on seanss 4:30-st kuni 9-ni. Sellisel juhul magan kahe padja vahel ja üritan muusikat enda jaoks meeldivaks mõelda, vastasel juhul ei tuleks magamisest midagi välja. Samas nüüd juba nädala jagu ühikas elamist üllatas mind hommikul sellega, et kuulsin kutset ja muusikat, kuid magasin suhteliselt hästi edasi ja tänu sellele olen kirjutamisel neutraalsem. Oleks ma kirjutanud näiteks kolmandal päeval, siis olnuks sõnade valik märksa teravam.
Meie oma koolitundide jaoks ei pea enne kaheksat ärkama, see ongi peamine põhjus, miks uni tundub nii magus ja muusika nii ebaõiglane. Mingi hetk, kui mu keeleoskus juba võimaldab tahan uurida tüdrukute käest, kuidas see neile meeldib ja mis on selle muusikamängimise head küljed, sest vaikusehetkedel võib kuulda, et igaüks mängitab oma toas muusikat vastavalt maitsele. Kas ikka on see kõigi ühine tahe kuulata päevast päeva suhteliselt samu lugusid.
Ühiselamuid on siin mitu, tüdrukutele on kolm ühiselamut ja poistele samapalju. Kohalike reeglite järgi ei ole lubatud meestel ja naistel vastassoo elanike tubades käia. Kohtumiseks on olemas nö ühiskondlikud kohtumispaigad ühikate territooriumil, mille jaoks on vaja luba küsida ühikaid valvavatelt turvameestelt. Seepärast on jäänud mulje, et ka kohalikud üritavad võimalikult palju ühiselamutest väljas viibida, kas kohvikutes, sööklas või mõnes ülikooli hoones. Ülikooli kampusest ideaalsemat kohta oma tulevase abikaasa leidmisel ilmselt suurt ei olegi.
Kampus ise on tõeliselt suur, koosnedes oma paarikümnest hoonest ja mitmest spordiväljakust, hõlmab see umbkaudu 500 hektarit.
Enamus kohalikke liikleb ka erinevate hoonete vahel rolleri või motikaga, jala ei käida siin just palju. Kogunetakse küll puude alla jne, aga suuremat jalutamist ei ole ma praeguseni täheldanud. Meie grupil ei ole siin veel kellelgi motikat, seega peale jalgsi mineku muid variante ei ole. Tuleb tunnistada, et päris väsitav on see palavuse käes ja mägises piirkonnas hoonete vahel liiklemine. Palavust tunnen teravalt tänu sellele, et ülikooli hoonetes ei ole lubatud viibida nappides riietes või plätadega. Nii ei jäägi muud üle, kui teksade ja kingadega tundi minna. See võib tunduda imelikuna, aga mulle isegi meeldib, et meile kehtivad kohalikega samad reeglid. Usku muidugi keegi peale ei suru, kuid viisakuse nõue kehtib kõigile.
Kampuse elu üldiselt aitab meil säästa päris palju enda reisimise tarbeks, sest meil ei ole vaja maksta millegi muu, kui oma toidu ja telefoni kõneaja eest. Toit on siin kõige soodsam, linnas on juba natuke teised hinnad. Siin süües kulub päevas u 3 eurot, vahel vähemgi. Minu lemmikud on siin igasugused värsked mahlad. Nad ise armastavad jookidesse lisada palju suhkrut või kondespiima, aga selle õppisime kiirelt ära kuidas magusast keelduda (tidak gula - ilma suhkruta).
Toidud on neil siin väga vürtsikad ja siiani ma olen ikka püüdnud võimalikult vähe vürtiseid asju süüa. Täna oli esimene päev, kus lubasin riisile ka kookose kastet lisada, mis tegelikult on superhea, aga ikkagi ajab suu vürtsist õhetama.
Niipalju, kui olen saanud kohalikega rääkida on Andalase ülikool kogu Sumatra saarel kõrgelt hinnatud ja mõned surfarid rääkisid, et neid kes siia ülikooli ei pääse on ikka väga suur hulk. Ülikooli trumbid on osakonnad, mis toovad kõigile kohalikele kasu, näiteks loomade kasvatus, toiduainete tööstus ja töötlemine. Teaduskeskusena on nad siin end kenasti sisse töötanud. Meile räägiti, et siia alale on tulemas ka haigla.
Mida siin annab kindlasti arendada on prügindus üldiselt. Kuigi kampuses liikudes näeb plakateid, mis kutsuvad üles olema rohelisem ja kasutama prügi jaoks prügikaste on siin ikkagi palju-palju prügi maas vedelemas. See on siinsete jaoks veel arengujärgus ja kindlasti tuleb ka aeg, mil inimesed teadvustavad endale, et nii on kõigile parem, kui prügi ei reosta kogu ümbrust. Siin on veel see aeg, kus supermarketites ja ka turul pakitakse kõik asjad kilekottidesse ja neid koguneb tohutu hulk, kui lasta iga asi nende nägemuse järgi ära pakkida. Korduvkasutamisega kotte on vaid linna kõige suuremas ja kallimas kaubamajas. Isegi eakaid inimesi ei kohta siin oma korvide või kottidega, kõikjal on näha vaid rodu musti plastikaatkotte.
Nähtus, mis kindlasti kuulub siinse ülikoolielu juurde on kassid ja koerad, kes elatuvad toidujääkidest. Sööklas on väga palju kasse, kes rahus laudade peal kõnnivad, kui õpilased oma söögi on lõpetanud. Kalaluud ja kanatükkide jäänused on kiire kaup, mis kohe laua alla tiritakse.
Koerad tiirutavad rohkem prügikastide ümbruses ja kogunevad vahel õhtuti, et üksteise peale haukuda, see on päris naljakas vaatepilt. Nii koerad kui ka kassid on oma mõõtmetelt siin kõvasti väiksemad ja kõhnemad, kui nende sugulased keda koduloomadena peetakse. Siin olen tegelikult vaid ühel korral näinud üht abielupaari, kellel oli rihmaotsas kutsikas, keda nad jalutama viisid.
Õhtuti on siin imeline vaade meie rõdult linnale ja selle vaate taustaks musitseerivad kärnkonnad, kes teevad ikka parajat lärmi.
Kohalike jaoks oleme me siin justkui kuulsused kellega tahetakse pilti teha ja kelle telefoninumbrit on lihtsalt lahe oma telefonis teistele näidata. "Hello mister" ja "Hello miss" on juba nii ära kulunud meie jaoks, et enam väga ei jaksagi reageerida. Olenevalt sellest kui suur on väsimus või kui palav õues on, muutub ka reageering. Samas pole ju raske naeratusi jagada, sest tegelikult ei ole keegi liiga pealetükkiv või ebaviisakas, lihtsalt nende jaoks oleme me nähtus, mida siinkandis tihti ei kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar