Muljeid paarist mägikülast

Keeletunnid on siin esmaspäevast neljapäevani. See annab hea võimaluse reisimiseks neljapäeva lõunast kuni pühapäevani.

Esimese sellise reisi sihtkohtadeks valisime Padangpajangi ja sellest kõrgemale jääva Bukkitinggi. Plaanide muutumise ja lisandumise käigus käisime ka Maninjau järve ääres, mis on tekkinud tänu vulkaanipurskele umbes 50tuhat aastat tagasi ja jalutasime ühes järve kaldale jäävas külas ning reisi viimasel päeval tiirutasime Padangi lähedal rannas.

Reis kujunes kuidagi nii, et Padangpajangist sõitsime mööda ja jõudsime esimesel õhtul kohe Bukkitinggi’sse. Seal juba teadsime ette ühte kohta, mille nimi oli Bedudal’i kohvik. Sel hetkel olid kõik valmis ükskõik milleks, et süüa pitsat või pastat vmt toitu või midagi, mida oma kodudes sõime. Meie punt koosneb kuuest inimesest, kes elavad Euroopas laiali ja seetõttu on kõigil omad lemmikud. Siiski tundsime suurt rõõmu rahvusvahelisest toidust, süües spagette tomatikastme ja riivitud juustuga, calzone’t liha ja sibulatäidisega ning juues õlut. Magustoiduks muidugi pannkooke ja hommikuks chai masalat. Nii lihtne oligi meid kõiki rõõmustama panna. Nalja mie goreng’i (vürtsikad frititud nuudlid) ja nasi goereng’i (vürtsikas riis wokil kuumutatuna) üle sai ka tehtud. Need on siiani kaks toitu, mida oma kampuse kohvikus jõudsime süüa enamuse esimesest nädalast. Lisaks ka muid lihtsamaid asju nagu riis, kana ja muna. Samas Padang’i köögi omapära ongi vürtsikus ja nii ei leidu siin suurt midagi peale palja riisi, milles ei ole vürtse. Piimatooteid siin eriti ei ole võimalik saada, isegi jogurt, mida ühest supermarketist leidsin oli Jaapanist imporditud. Juustu olen siiani kohanud vaid sellel reisil söögikohtades, kuid poes mitte kusagil. Kohupiimast ei maksa muidugi unistadagi.

Kuid tulles tagasi esimese kohviku juurde, siis Bukkitinggis on tänu turistide tihedamale külastamisele palju lihtsam rääkida inglise keeles ja see kohvik kostitas ja kostitab ilmselt edasi enamusi, kes Euroopast ja Ameerikast sinna linna satuvad. Sisustus oli seal väga kirju – pilte, maale, kujukesi ja muid vidinaid oli kokku leitud mitmest erinevast kultuurist. Muusika oli valdavalt reggae ning ka koha omanik oli endale pikad rastapatsid lasknud teha. Mõnus ja chill meeleolu oli igastahes tagatud.

Uurisime paari muusiku käest, et kas kohalikud käivad seal söömas või niisama sinna kogunevad, mille peale öeldi, et eriti mitte. Enamus on ikka turistid või linnas elavad hiinlased. Õhtul nägime seal ühte sakslast ja paari heledanahalist veel, kellega juttu ei rääkinud. Hiljem ühines meiega üks Iirimaalt pärit kutt, kes olevat juba kaks ja pool aastat kodust eemal. Alguses oli Austraalias, siis Uus-Meremaal ja nüüd tiirutavat Aasias nagu ta ise ütles.

Ööbimiseks oli seal mitmeid erivõimalusi, meie võtsime endale toa mille hind oli taskukohane, samas põhivajadused nagu voodi ja tulatett ning puhas vesi olemas.

Järgmisel päeval nägime natuke ka linna ennast ning võrreldes Padangiga meeldis mulle palju rohkem sealne selgelt adutav meelsus, mis oli rahulikum ja kohati ka boheemlaslikum. Isegi arhitekuur viitas suuremale segunemisele. Padang on pea miljonilinnana väga madal ja valgub igas suunas laiali. Suurim turg tähistab küll linna keskust, kuid siiani ei ole täpselt selge, mis see keskus siin tähendab. Majad üldiselt on Padangis kuidagi suvalised, see ei ole alati negatiivse tähendusega, kuid siin ei ole selgelt traditsioone järgitud ega ka midagi uut ja unikaalset leitud. Igaüks ehitab nii nagu materjali kätte saab. Muidugi võis seda sama näha ka Bukkitinggis. Kliima poolest oli seal lihtsam päeval liikuda, sest ei olnud nii palav kui Padangis. Siiski usun, et ka Padangis on rajoone, mis ootavad veel avastamist ja kohti, mis meeldida võivad. Lihtsalt see võtab aega, sest kõik ei ole koondunud ühte kohta. Bukkitinggi osas olin ka üllatunud, kuna pidasin seda linna oma kujutluses palju väiksemaks. Praegu tundub mulle, et suurim linnakujundaja on siin tavaline elanik, kes oma äri püsti paneb, müües võibolla 10 eri asja ja mõnel on lausa minimarket ning sedasi need väiksed ärid looklevad mööda teid ja isegi pikk pikk maa Padangist väljasõidul oli nende ärikestega ääristatud.

Meie plaan, minna mägedesse matkama vajus ära, sest osad olid eelmisest õhtust väsinud ja minek oleks nõudnud suuremat pingutust. Valisime lihtsama tee ning võtsime järgmise bussi, mis viis meid mööda kurvilist mägiteed alla orgu väga ilusa järve äärde. Kokku oli 44 kurvi, mida sai korraga läbida ainult ühes suunas liikuv buss või auto. Sellepärast oli loodud ka omamoodi märguandmise süsteem: esimesena kurvi läbida sooviv auto andis signaalitades märku. Selle üle ei väsi ma ikka imestamast, kui täpselt juhid suudavad neil teedel liigelda. Aga nende keskendumisest annab märku see, et pikemal sõidul muusika väga ei mängi ja nad suuremat ei suhtle ka. Suitsu ikka tehakse, kuid see on väike asi.

Terve tee allamäge nägin, et järv ja selle ümbrus on väga kaunis. All külas oli päris vaikne ja linnake tundus üsna pisike olevat. Lõpuks. Jalutasime kõige otsemat teed pidi järve äärde. Teele jäi hotell, mis tundus päris kallis olevat. Kuna siin on juba hooaeg läbi, siis ei näinud seal ühtegi külastajat. Sama oli ka järgmise kohaga, mille enda ööbimispaigaks valisime. Olime seal ainsad külastajad kogu õhtu ja koha omanik oli päris üllatunud, kui sinna jõudsime. Köögi avas ta alles kahe tunni pärast. Seal rannas nendes väikestes majakestes ja söögimajakeses oli väga hubane. Kasse oli nagu ikka palju, aga vähemalt olid nad terved ja ilusad. Sinna läheksin tagasi küll. Arutasime, et kui seal olla hooajavälisel ajal, siis on see ideaalne paik raamatu kirjutamiseks vms. Hästi vaikne ja rahulik, ainult järve lainetus ja õhtused rohutirtsud tegid seal häält. Õhtuste tulede paistel tundus see koht isegi romantiline. Lisaks tõi öine vihm hea ja sügava une.

Umbes õhtuse palvluse ajal tegime edasi-tagasi jalutades tiiru linnakese peatänavat mööda. See oli täielik puhkus, sest peale rõõmsate laste ei tulnud keegi meie käest midagi küsima või ei hõikunud midagi ja keegi eriti ei otsinud meie tähelepanu. Puhas nauding vaikusest, selgest õhust ja kaunist päikseloojangust peegeldusega järv-

elt. Mulle väga meeldisid erinevad majad seal külas. Enamus tundus olevat juba päris vanad ja kulunud olemisega, mis andisgi neile selle mõnusa hõngu. Seal ei olnud muidugi väga steriiline ja puhas nagu väikelinnades üldiselt (Türi vms, mis meil Eestis on), aga seal ei olnud ka seda mustust ja räpakust, mida on Padangis päris palju.

Jalutuskäik lõppes kohviku juures, mis kandis nime „Kohvik 44“ (sama 44 kurvi järgi, mis tuli läbida, et sinna jõuda). See oli hea leid ja mõnus koht, kus süüa suurtes kogustes head toitu ning juua ananassi lassit ja hommikul, kui sinna tagasi läksime nautisime chai masalat. Seal sain kindlasti oma elu parima pannkoogi elamuse (Kompressorist raudselt parem, sest kui Kompressor täidab pannkoogi endaga, siis seal oli mõnus õhuke pannkook, aga u kolm korda rohkem täidist, so banaani, kookost ja shokolaadi). Kohalikust köögist proovisin lõpuks ära martabak’i, mis on tegelikult pannkook soolase täidisega ja suhteliselt vürtsine. Üks hea martabak’i kohvik võiks Eestis olla küll. Neid on lihtne teha ja vürtsidega superhästi maitsestatud.

Kujunes jällegi nii, et nautisime rohkem toitu kui plaanitud matkamist, aga tõesti nii hea toit oli seal ja soodsate hindadega.

Reisi viimase öö otsustasime ikkagi Padangpajangis veeta, seepärast pidime endale transpordi leidma uuesti Bukkitinggisse ja sealt edasi. Külakesest saime ühe pere auto peale, mis oli meile päris soodne variant ja juht oli jällegi kiitmist väärt, kuigi ta mõned sirged lõigud läbis ulmeliselt kiiresti, aga oli tunda, et ta teadis mida ta tegi (kuna me viimase lõigu tagasi läbisime ka ühe paarikese autos, siis saime juba aru, et see ei olegi nii ebatavaline, et kütuseraha eest on see perele isegi kasulik suurde Toyota minibussi tüüpi autosse lubada rohkem inimesi). Kõige soodsam ots oligi Padanpajangist Padangi, kõigest 10 000 ruupiaga (eurodes u 0.85 senti). Enamus hinnad on ikkagi läbiräägitavad ja seepärast ei ole mõtet kohe esimese hinnaga leppida. Siin saab üsna ruttu selgeks, et see on neile ka ajaviide ja lisab elule vürtsi. Niiet ei maksa ehmuda, kui juht küsib 20 tuhat, siis tuleb kauplema asuda. Praegu on see meil veel päris algeline, sest keeleoskus või pigem oskamatus, muud ei võimalda. Muidugi sellistes kohtades võib enamuse ajast inglise keele rahus ära unustada.

Sedasi võib omadega rappa ka minna, näiteks tahtsime viimases linnas õhtust süües midagi soolast, aga lõpuks saime hoopis röstitud shokolaadisaiad juustuga, kuigi olime eelnevalt küsinud kas need on magusad, mille peale öeldi, et ei ole. Nojah, mine sa võta kinni, mida teenindaja aru sai. Lisaks tõi ta meile kaks sellist portsu soovitust rohkem ja lõpuks tahtsid nad meie käest ülearu palju raha. Selle lahendasime lihtsalt neile numbreid ette kirjutades ja nii pääsesime ülemaksmisest.

Samal õhtul tegin esimese suurema tutvumise tänavatoiduga. Siiani olime oma sisikonda veel vaikselt harjutanud ja otsustasin proovida sate kana, mis tähendab lahtisel tulel grillitud väikseid kanaliha vardaid. Sel korral saime need vürtsise pähklikastme ja küpsetatud riisiga. Kõik see maitses väga hästi ja seedeorganid ei hakanuki streikima. Muidugi tuleb valida kohta ka. Kasvõi seda palju sealt teisi ostjaid läbi käib ja kuidas nad toitu teevad. Samal tänaval, aga veidi eemal nägd need vardad ikka väga kuivanud välja ja tundus, et liha oli küpsetatud vaheldumisi koos tofukuubikuga, kuid raha küsiti samapalju.

Seniajani olid kõik meie ringivaatamised lõppenud suurema söömisega ja nii ka viimases kohas ehk rannas, mida külastasime enne kampusesse naasemist. Tegelikult ei olnud see meie mõistes rand, st tegu ei olnud turistide kohaga. Leidsime eest hoopis kaks väga sarnast kalurite küla, mis olid mere poolt ääristatud kalalaevadega. Sel ajal kui esimeses külas viibisime, saime näha ka uue laadungi saabumist randa.

Enamuse külast võtsid enda alla kas elamiseks kokku klopsitud hütid või restid kuivatatavate kaladega. Esimese küla lõpus ootas meid rannas tegutsev söögikoht. Kuna oli pühapäev ja lõunaaeg, siis oli palju peresid seal ühist aega veetmas. Tore oli näha, kuidas pered olid ikka suured ja kindlasti koos vanavanematega. Söögikoht pakkus ainult ühte toitu, milleks oli muidugi värske kala kollase karri ja muude vürtsidega kastmes ning riis ja mõned kuivatatud kalakesed snäksidena kõrvale. Sõime nagu kõik teisedki oma parema käe näppude vahelt. Tuleb tunnistada, et minu jaoks oli see suur elamus ja nauding heast toidust. Sain hakkama kogu selle ninast välja pursata tahtva tšilliga ja näppudega söömisega. See on päris kihvt tehnika: kõigepealt võtad palakese kolme näpu vahele ja siis pöidlaga lükkad suhu ning keele otsaga võtad vastu. Tahab natuke harjumist saada, aga tundub, et nende väide võib isegi õige olla: toit maitseb näppudega süües teistmoodi. Mina mõistan seda praegu sedasi, et kuna näppudega saan toitu paremini segada, siis ei satu korraga suhu kas paljast riisi või liiga palju vürtsist kastet.

Lisaks söögile nägime veel ära kuidas treenitud ahv saadeti palmi otsa kookoseid alla keerutama ja proovisime ühe kaugema rannariba ääres isegi seda kookose alla potsatamist. Kõik kulges kenasti, kuni meiega tuli juttu puhuma kohalik poiste kolmik ja seda puhtalt nende keeles ning kuskilt hüppas äkki välja ka vanaproua, kes kuulutas, et need palmid on tema omad.

Eks meie oleme ikka harjunud, et omand ümbritsetakse aiaga, aga siin maal see ei kehti. Edaspidi siis teame. Midagi hullu muidugi ei olnud, proua natuke kurjustas ja meie vabandasime, siis ta pakkus meile oma käsitööd müüa, millest keeldusime viisakalt.