Retk Singgalang’i tippu

Iulius, kelle kodu ja juured asuvad Rumeenias, on kirglik mägironija. Ta alustas juba 13-aastaselt ja sellest ajast peale on ennast arendanud ning omandanud teoreetilisi teadmisi mägede, vulkaanide, matkamise jmt kohta. Tema jutu järgi ei ole ta praktiliste kogemuste pagas just väike. Need teadmised ja lood sütitavad teda ja see on ka siin meile üle kandunud. Tema olemise viis ja elustiil on läbi põimunud matkamisest kõrgustes ning see oli ka põhjus, miks ta Darmasiswa programmi kaudu Sumatra saarele kandideeris. Siin on õige mitu vulkaanilist mäge, mida saab „vallutada“ .

Singgalang sattus valikusse esimesena ja otsustasime ka ühineda. Meiega liitus veel kohaliku matkaklubi liige ja siinsete mägiradade tundja Tommy, kes hoolitses meie eest nagu olekisme tema pereliikmed.

Varustus oli meil lihtne: võtsime kaasa vaid soojad riided, magamiskoti ja madratsi ning muidugi jalga tugevad matkajalanõud. Tommy hoolitses telgi, toidu ja kütteseadme olemasolu eest. Sedasi pakituna olime valmis reede pealelõunaks. Kella neljast pidi meid peale võtma transport ja viima kampusest otse Padangpajangi, et sealse ülikooli kampuses ööbida ja hommikul varakult teele asuda. Mida ei saabunud oli transport. Iulius oli saanud päeval kokkuleppe ühe kohalikuga, kes reklaamis, et saab pakkuda transporti hea hinnaga. Õhtul selgus aga, et ta ei olnud autot leidnud või oli autojuht hõivatud ja ta asus nüüd uut otsima. Sedasi ootasime umbes kolm tundi, kuid ei midagi ja nii jäigi meil minemata, sest oli juba pime ja siis on kallim ning riskantsem teele asuda. Ühtlasi oli see meie üks õppetundidest, kuidas siin ei ole täpsust. Samas, kui on kokkulepe, siis nad püüavad anda endast parima, et kokkuleppest kinni pidada. See, et see tähendab mitmetunnilist otsimist oli seekord meie ebaõnn nagu Tommy ütles. Kuid siin ei tunta sellist asja nagu kellegi nö põrgusse saatmine ja ise lahenduse edasi otsimine. Tommy seletas seda nii, et iga kokkulepe tähendab pere jaoks toitu ja see on kõige tähtsam. Oluline on ka suhtlus ja koostöö. Meil oli see puudulik, sest kohalik ei rääkinud inglise keelt ja meie keeleoskus ei ole veel nii hea, et tihedalt suhelda ja koostööd teha. Nii me lihtsalt ootasime. Ma ei ole kindel kas ikka täielikult nende mõtteviisist aru sain, kuid püüdsime hiljem Tommyle rääkida, et ka meie kultuuris on oluline kokkuleppest kinnipidamine jne, kuid mis on teine, et inimesed toimivad kiiremini, mis tähendanuks seda, et kui reklaamija ei suuda transporti pakkuda, siis ta selgitab selle esimese poole tunni jooksul välja ja ütleb selle kohe ka kliendile edasi. Lisaks tundub mulle, et meie ühiskonnas on inimeste reaalsete võimaluste tajumine parem ja suudetakse mõelda kaugemale. Siin aga elatakse rohkem jooksvalt midagi tehes ja sebides. Siiski, ei saa ma teha üldistusi, kuid selline oli meie selle õhtu mulje.

Järgmine hommik oli juba hoopis teine, sest juhtimine jäi Tommy peale ja tänu sellele olime juba enne lõunat Koto Barus, kust pidime leidma kiire variandi mägiraja algusesse jõudmiseks. Tommy sõlmis kokkulepe kohalike rollerijuhtidega, kes meid u 3 kilomeetrit oma rolleritel edasi toimetasid. See oli üllatuslik moment, kuid päris huvitav, sest oli minu esimene rolleri kogemus siin riigis.

Kella täpselt ei mäleta, kuid võis olla umbes 12, kui jagasime Tommy kotist natuke asju enda kottidesse laiali ja olime valmis ronimisega alustama. Ilm oli palav nagu ikka ja esimestena jäid seljataha külaelanike tšilli ja muu toidukraami põllud, mis looklesid ja kulgesid mööda mäe külgi kogu meie vaatevälja ulatuses ja kaugemal oli veel näha maju ning veel kaugemal paistis Merapi, mis hetkel on oma aktiivses olekus ning seega sellele lähenemine keelatud.

Otse meie ees kõrgus Singgalang. Tegu on vulkaaniga, mis kuulub stratovulkaanide rühma, viidates sellele, et ta koosneb kihtidest (kivistunud laava, vulkaaniline tuhk jmt). Singgalangi kohta ei ole ajaloolisi märkmeid purskamisest, seega ei ole teada, kas ja millal ta viimati tegutses. Samas on tal kaksik, mille nimi on Tandikat. See vulkaan purskas viimati 1924. aastal. Singgalangi kraatris asub järv, mille nimi on Dewi ehk jumalanna. Vulkaani kõrgus merepinnast kõrgeimasse punkti on 2877 meetrit, minu, kui algaja jaoks päris võimas. Meie alustasime tõsise ronimisega umbes 1000 meetri kõrguselt.

Raja esimene osa on läbimise mõttes kõige tüütum, sest koosnedes langetatud noorest bambusvõsast on liikumine natuke keeruline. Bambuse risu on ristirästi ja mitmes kohas tuleb kummardades läbi bambuse tunnelite minna. Enne rajale astumist püüdsin end vaimselt valmis panna ja liikuda rahulikult omas tempos. Rajal aga kaotan mitmel korral tasakaalu ja üritan teistel järgi püsida, see ajab kohe pulsi üles ja tekib korraks esimene kinnijooksmise tunne. Teeme ühe pausi kus Iulius selgitab liikumise tehnikat: oluline on liikuda väikeste sammudega ja leides end keerates ja pöörates kõige lihtsama tee üles. Kehtib ka põhimõte liikuda 1/3 oma jõuvaruga üles ja jätta 2/3 alla tulemiseks, et kui tee peal on ohte või tuleb liikumise suunda muuta jne, siis selleks oleks ka energiat.

Peale risu algab rada, mis lookleb ülespoole paralleelselt elektriliiniga, mis jääb meid saatma kogu tee ulatuses, kuni päris tippu välja.

Esimene kolmandik rajast on mõõdukalt järsu nurga all, kus liigun vastavalt juhistele ja pulss püsib normaalsena. Katsun võimalikult palju jõudu hoida. Tee peal eriti keegi midagi ei räägi. Pauside ajal joome vett ja energiarikkaid snäkke. Loodus on maru, selles ei ole kahtlustki. Suured ja võimsad puud, rikkalikult erinevat taimestikku, palju sammalt ning rohkelt värsket õhku.

Jõudes juba piisavalt kõrgele läbime pilvemasse, mis on nii kummastav kogemus. Astun ja astun olles ise pilvede sees. Need ei ole väga tihedad, aga jahedad küll, kui nad sinu ümber voogavad.

Edasi läheb kalle järsumaks ja see on väga väsitav. Mõnes kohas tuleb lausa leida oksi või pinda mille abil ennast üles vinnata. Mõned kohad on porised ja palju on niisket sammalt, mis kohati ehmatab, kui kuskilt jälle kinni haarad. Tunnen, et vajaksin rohkem pause ja sama kehtib ka Tommy kohta, kes öösel enne sõitu väga palju maganud ei olnud ja kelle kott on endiselt väga raske. Mingi maa pealt jääb Tommy viimaseks ja mina temast järgmine. Aja kulumise peale ei jaksa üldse mõelda. Enda jaoks hakkasin vahet tundma siis, kui tekkis kinnismõte, et millal nüüd see tipp tuleb, sest pidime ronima ühe päevaga üles ja sinna ööbima jääma. Viimased pausid on juba väga vaiksed ja kõik koguvad end vaikselt. Jääb veel tunnike valget aega, mis tähendab, et peame veel tund aega ülespoole liikuma. Seda tundub mulle olevat liiga palju, sest millegipärast on pulss nüüd ka väga vaikselt liikudes ikka kõrge ja süda peksab sees. Viimased umbes pool tundi on Fred minu seljataga ja innustab mind mitte alla andma. Hakkan ka ise enda ette pobisema, et „mine nüüd“ või „sa jõuad küll“ jmt. Jalad on täiesti tuimad ja kohati on tunne, et lihtsalt kukun ümber. Kuid siis ongi lõpp näha, veel viimased järsud ja libedad sammud ning jõuamegi kohta kuhu jääme ööbima. Viimased minutid valgust kasutame ära riiete vahetamise, telgi ülespaneku ja asjade seadmise peale.

Üleval on väga karge õhk ja suurest vedeliku kaotusest olen päris väsinud ja külm on ka. Võtan endale magamiskoti ümber ja Tommy teeb süüa juba. Ta on väga nobe ja osav selles. Püün natuke vett juua. Kõige imelikumad on käed, need on täiesti jäised ja tundub, et verd pole üldse liikvel sõrmedes. Väsimus on, kuid mitte kõige hullem. Esimesena saan kruusikese teed, mille Fred toob teiste telkijate juurest. Mina ei jõua nendega suhelda, istun ainult meie telgi ees maas vaikselt. Edasi saab kohvi valmis ja siis nämma-nämma riis koos mingi seguga kuivatatud väikestest kaladest, tšillist, tofust ja muudest tundmatutest asjadest. See on üks mu elu parimaid sööke, sest oskan hinnata kogu seda saadavat energiat ja olen oma mõtetega ainult söögi ning maitsete tajumise juures.

Peale sööki kohe magama. Magame telgis neljakesi, kuid ei teki seal mingit üleliigset soojust vmt, sest väljas on ikka külm. Öösel ärkan mitmel korral, kuid on ka aega, kus magan sügavalt, sellepärast olen hommikul suhteliselt reibas.

Hommikul sööme nuudleid ja Tommy praeb muna kõrvale, jällegi on see nii hea ning toitev.

Ööseks jäime telkima nõlvale, kust on veel mööda kivistunud laava rada ja džunglit päris tippu umbes pool tundi minna. Tõusime kell kuus, kuid siis oli veel pilvine. Pilvede hajudes asumegi taas ülespoole liikuma. Rada on järsk ja kiviklibune, siis tuleb mets, pori ja džungel. Linnud laulavad ja päike paistab ning soe ja mõnus hakkab. Alguses oli jälle raske liikuma saada, sest pulss hüppas põmm lakke ja söögist saadav energia ei olnud veel vereringesse jõudnud.

Järv on imeline ja see loodus seal ümber nii teistsugune. Pesen järve veega käsi ja nägu ning meel läheb nii heaks. Lõpuks oleme tipus ja see vaev tasus ennast ära, sest oma silmaga midagi sellist näha on ikka võimas küll. Istuda vulkaani kraatris järve kaldal ning hingata sisse seda imeliselt puhast õhku.

Mõtetes on aga kerge segadus, sest see kõik oli nii kurnav ja allaminnes imestasin enamuse teest, et kuidas ma ometi siia üles jaksasin tulla. Justkui see pidi olema keegi teine.

Üleval nägime ka teiselpool Agam’i orgu Merapit tossu välja ajamas ja meist all oli pilvede mass, niiet küla ega põlde ei olnud üldse näha.

Kokkuvõttes ronisime üles umbes kuus tundi ja alla kolm tundi. Tagasi jalutasime ka need kolm kilomeetrit, mis enne läbisime rolleriga. Olin väsinud ja siiski õnnelik. Külas oli väga mõnus rahulik ning traditsioonilisi maju vaadates tundus, et see rahvas siin meisterdab nagu mandalaid, mille võib iga hetk ära lõhkuda maavärin või vulkaanipurse. Nad on selle mõtte nii omaks võtnud ja ilmselt on neile täiesti loomulik, et nad ei istu käed rüpes, ega oota õnnetust vaid loovad oma kätega kauneid maju ja hoiavad traditsioone üleval. Seda viimast ei olegi nii kerge enam teha, sest mugavust on piisavalt palju ja suur osa on endale juba uuema ning väiksema maja ehitanud. Need on täitsa tavalised ning esilekerkimatud.

Selamat tinggal Singgalang – ela rahus Singgalang.