Padang

Padangi pusat kota ehk linna keskuseks peetakse pasar raya’t, mis tõlkes tähendab suurt turgu. Oma nime on koht kindlasti väärt, sest igakord kui peame seda turgu läbima olen pärast väsinud ja üleni higine. Põhjus, miks seda turgu peame läbima on angkot'i terminal, mis asub selle turu keskmes. Seal tuleb maha minna, et võtta järgmine transpordivahend või jala kuskile endasi minna. Siiani ei ole veel kordagi läinud linna, et ainult turuga tutvuda. Ma ei oska kõige paremat võrdlust tuua, aga kui panna kokku Tallinna keskturg ja Balti jaama turg ning korrutada see kümnega, võibolla isegi viieteistkümnega, siis saaks aimu, kui suur ta on. Seal tõepoolest üritatakse müüa kõike ja suurtes kogustes. Lisaks on seal sadu müüjaid kõva kisa tegemas, et inimesed märkaks just nende kaupu. Hõigutakse hindu, kvaliteeti, head teenindust ja kümmet muud asja oma kauba kohta. Kuigi on olemas mingisugune mõtteline joon piirkondade vahel, kus eri kaupu pakutakse ei ole üldse üllatav, et riiete vahel sulle keegi äkki mangot või õuna vmt pakkuma tuleb. Loomulikult on igalpool tänavatoidu müüjaid, kes hoolitsevad, et kogu su peenraha endale saaks. Nende sänksid ei ole kunagi kallid. Igasuguste frititud ampsude hinnad on umbes 1000-2000 ruupiat. Samas ei ole valik väga suur, kuid sarnase toidu pakkujaid on lihtsalt palju. Kui juhtud kuskilt midagi ostma, siis tekib sinu lähedusse kohe väike parv inimesi, kes sulle veel midagi müüa soovivad. Rääkimata kerjustest, kelle ämbrite kolistamise hääl on üks kindel osa turu helide kakofoonias.

Kõige parem on turgu läbida hommikul 8-10 vahel, siis on kaup veel värske ja rahvast ei ole nii palju. Võrdluseks näiteks pühapäeva pealelõunaga, kui tekib tunne, et kuidas kogu see mass siin üldse midagi osta või müüa saab, kui nad kõik üksteisel seljas elavad. Lisaks saavad müügilettide vahel liikuda autod ja rollerid, mille juhid on siiani üllatavalt rahulikud olnud, sest sellist risti-rästi liikumist on raske kirjeldada.

Minu jaoks on kõige harjumatum iga müüja soov sinu tähelepanu võita ja kui kuskil peatud, et midagi uurida, siis ei jäta sind keegi kõnetamata. Olles harjunud Eestis uurima omaette ja müüja abita, muutub siin isegi paari õuna ostmine väsitavaks. Ent siiski on mul plaan ühel hetkel teha turul üks põhjalikum tiir ja kangesti tahaks kuidagi jääda nähtamatuks, et kogu seda melu kõrvalt jälgida. Viimast soovi ei suuda ka ilmselt kõige innukam võlur täita, sest olles pikka kasvu, heledate juustega ja siniste silmadega ehk teisisõnu bule saadab mind kõikjal tähelepanu ning uudishimu.

Hea küll, turg turuks. Padang ei ole ainus linn, kus inimeste elatis sõltub sellest, kui palju oma kaupu müüa suudetakse. Kurb on lihtsalt see, et siin tõesti muud ei olegi. Kultuuri mõttes on linn väga vaene: umbes miljoni inimese jaoks on üks kultuurikeskus, kus toimub natuke tantsu ja teatriüritusi, seal saab vaadata moodsa kunsti näitust, kuid seda koos koolinoortega, kes peavad oma arvamuse näitusest kirja panema. Seejuures ei jäta nad kasutamata võimalust koos sinuga pilti teha.

Rääkides veel inimestest, siis nende olemus üldiselt on siiras ja kui sa oled hädas, siis nad on tõesti valmis sind aitama. See ei ole nende jaoks kunagi liiga raske. Isegi kui nad keelt ei oska, siis aidata ikka suudavad. Hõikavad sulle transpordi või kõnnivad sinuga natuke maad, et saaksid õigest suunast aru ja ei eksiks. Muidugi jõuavad nad selle viie minuti jooksul küsida ka oma tavalised küsimused sinu päritolu, elukoha ja keeleoskuse kohta.

Üks meie õpetajatajatest, Yusuf on aitamise osas väga super. Kui sul on vaja kuskile minna või tunned huvi söögikohtade osas, siis kulutab ta lahkelt tunnist oma 20 minutit selleks, et joonistada tahvlile kaarti või õpetada sulle vajalikku sõnavara ja palju muud taolist. Ta julgustab alati sind küsima ja uurima ning isegi kui tema ei oska aidata, siis tema sõbrad ikka oskavad.

Muusika kohvik tähistab siin karaoket, kus lauldakse ainult romantilisi laule. Austraallaste loodud koht Fellas pandi kinni, samuti ei ole enam Lonely Planetis leiduvat Tokyo söögikohta ja prantsusepäraste küpsetiste kohvik müüb hollandi küpsetistega äravahetamiseni sarnaseid kooke ja saiu.

Veidi vabam elu on hiina linnaosas, kus poed müüvad õlut, eksisteerivad piljardi mängimise kohad ja saab süüa hiina toitu. See on siiani ainus, mille kohalikud on omaks võtnud. Tundubki, et inimesed siin on väga rahul oma toiduga, mistõttu näiteks PizzaHut’i sööki peetakse sänksiks, mille peale tuleb kindlasti riisi süüa. Omamoodi muidugi on mul hea meel, et kohalik toidukultuur on nii tugev ja midagi muud sinna kõrvale ei vajata.

Üks, millest ei saa mööda vaadata ja mis suurendab minu mõistmisvõimet seoses linna praeguse kaootilise olukorra osas, on 2009. aastal toimunud 7,6 magnituudine maavärin. See põhjustas suure hävingu, kus linnapildist tuli ära koristada kokku varisenud hotelle, poode, restorane. Osad nendest majadest on veel siiani varemetena alles ja on näha, et inimesed ei ole sellest katastroofist täielikult toibunud. Ärimeestele on see suur rahaline kaotus ja uute hoonete ülesehitamine kulukas ning aeganõudev. Kuid ehitustööd käivad ja võimalik, et viie kuni seitsme aasta pärast on linn oma endises olekus.

Ikkagi on kummaline, et linnas, kus asub enamus piirkonna ülikoole ei ole üldse sellist mõnusat noorte poolt loodud õhkkonda ja uuenduslikke olemise vorme. Mitmed kohalikud, kes siin kampuses elavad ütlevad ka, et neile Padang üldse ei meeldi ja igal võimalusel minnakse oma küladesse tagasi. Linnal lihtsalt puudub eripära ja siin ei teki kellelgi eriti omanäoliste kogukondade loomise vajadust. LonelyPlaneti kokkuvõtte Padangist - kui sul on nina all sate ja Bintang’i õlu ning õhtune taevas, siis kellele need probleemid lõpuks ikka korda lähevad, minu puhul ei kehti, sest ma ei ole siit läbisõitev turist.

Peagi plaanime rentida rolleri või motika, et oma soovidele vastavalt ringi sõita ja uurida, kas meil on mõned kohad või lausa piirkonnad märkamata jäänud, et mitte liiga kiirelt kindlat seisukohta võtta. Kes teab, mis siin veel peidus on...või ei ole.

Harau org

Sumatra saarel reisides on juba selge, et ei ole midagi mõnusamat, kui astuda viimasest sind kohale viivast transpordist välja ja hingata värsket õhku ning end sirutada. Transpordist kirjutan mõnel teisel korral eraldi, kuid seekord oli meie sihtkohaks Harau org.

Harau org oli esimene koht, kus tundsin, et siin on enamvähem kõik harmoonias. Inimesed on endale kena küla loonud ja oru viljakas pind aitab neil söögipoolist ning elatist teenida. Minu, kui väljastpoolt tuleja silmis on neil elanikel seal vedanud, sest looduslikult nii kaunist kohta ei olegi varem näinud.

Küla taustal kõrguvad graniidist kaljud, mis on kohati kaetud rohu ja puudega, kuid paiguti on täiesti katmata, mis mulle tundus eriti ilus ja võimas. Kõikjal meie ümber oli lopsakas loodus, vohav oleks isegi parem sõna. Selline ümbrus ja viljakas pinnas tekitas algelisi mõtteraase stiilis: võibolla siinsele loodusele ei olegi hull, et elanikke on nii palju, sest looduse ressurssid on ka kordades võimsamad. Samas väike ja palju kidruama loodusega riik nagu Eesti ei saakski enda pinnal hakkama liiga suure inimeste hulgaga. Kuidas saakski Eesti tillukestes rannakülades elada hordide viisi inimesi, kui loodusel on pakkuda ainult kidurad männid ja kiviklibused rannad. Niiet, isegi kui tundub, et inimese tegevus on palju asju looduses paigast nihutanud, siis see kõige suurem tasakaal on veel paigas. Võibolla...

Meie jalutasime ringi peamiselt Lemba Harau piirkonnas, kus väikese maa peal on neli ilusat koske. Loomulikult ei ole nad metsaradade taga peidus, sest juba kaugelt hakkavad silma kose ääri ümbritsevad toidu-joogikohad ning suveniiripoekesed. Kuna praegu on vihmaperiood ehk turismi mõttes vaikne hooaeg, siis nägime paljusid kileputkasid, kus ei olnud midagi müügil. Kahe kose juurde oli ehitatud nö seiklusrajad, kus sai kaitserakmetega kinnitatuna üle vee liuelda. Ühe kose juures proovisid seda kohalik poiss ja peale teda veidi vanem tüdruk. Poiss tegi igasuguseid trikke, aga tüdruk rohkem kiljus, kui midagi põnevat proovis.

Keskendudes ainult koskedele on neid mõnus silmitseda. Õrnad piisad niisutavad nägu ja vee kiire langemine tekitab kohati õhuliikumisi, mis on nii värskendavad.

Kohalikele on koskede väärtus palju praktilisemat laadi, sest lisaks turismile, juhivad nad peenikeste voolikute abil vett oma kodudesse ja lähedalasuvatele põldudele. Üks vanem naine kutsus veekogu ka mandi’ks ehk nende mõistes „pesuruumiks“. Tänu praktilisele poolele nad ka hoiavad neid veekogusid paremini, vähemalt loodan seda. Kes ikka tahab reostada allikat, mis aitab elus püsida.

Ööbimiseks olime endale varem välja valinud Echo homestay, mis asus oru kõige kitsamas osas ja minumeelest seetõttu ka kõige ilusam paik. Loomulikult ei ole see mingi suur avastus, eks teadis koha loojagi, et tegu on muljetavaldava paigaga. Selle majutuskoha esimene omanik oli sakslane, kuid tema panus oli vaid üks hoone kogu praegusest kompleksist. Kümmekond aastat tagasi ostis selle koha ära Indoneesiast pärit pere. M. Kahfi, kes tegeles meie arvega rääkis, et ta õppis aastaid tagasi Andalase ülikoolis põllumajandamist. Nüüd kohaoamnikuna oli tal hea meel majutada uusi UNAND’i üliõpilasi ja ta palus meil veel tagasi tulla koos oma sõpradega, et ta saaks meiega inglise keelt harjutada. Temaga oleks kindlasti huvitav vestelda, kuid selleks ei piisa ainult inglise keelest. Indoneesia keelt peab siis ka oskama. Peale omanike vahetust ehitati juurde erineva suurusega maju ja loodi selle paiga hubasus, mis kindlasti on üks suuremaid väärtusi. Juba esimestest hetkedest peale tundsin end seal nii hästi ja lõdvestunult. Aeg kaotas oma tähtsuse ning voodist sai vaikselt jälgida kuidas gibonid ehk väiksemat kasvu ahvid õue peal ringi toimetasid ja isegi meie tuppa püüdsid vaatama tulla. Sedasi laisalt ja linnarahva massidest eemal veetsime seal kaks päeva. Lisaks olid paiga töötajad nii sõbralikud ja siirad. Sõitsid meie jaoks isegi banaane tooma, et saaksime banaani-kookose pannkooke süüa.

Kassid olid seal ilusad ja koheva karvkattega. Üks kass oli eriti usin sülle ronima ja ennast kerratõmmanuna tundis end seal väga mugavalt. Selle eest eeldas ta muidugi, et oma pannkooki temaga jagan. Kuidas sa jätad andmata, kui teine nii kenasti palub.

Retk Singgalang’i tippu

Iulius, kelle kodu ja juured asuvad Rumeenias, on kirglik mägironija. Ta alustas juba 13-aastaselt ja sellest ajast peale on ennast arendanud ning omandanud teoreetilisi teadmisi mägede, vulkaanide, matkamise jmt kohta. Tema jutu järgi ei ole ta praktiliste kogemuste pagas just väike. Need teadmised ja lood sütitavad teda ja see on ka siin meile üle kandunud. Tema olemise viis ja elustiil on läbi põimunud matkamisest kõrgustes ning see oli ka põhjus, miks ta Darmasiswa programmi kaudu Sumatra saarele kandideeris. Siin on õige mitu vulkaanilist mäge, mida saab „vallutada“ .

Singgalang sattus valikusse esimesena ja otsustasime ka ühineda. Meiega liitus veel kohaliku matkaklubi liige ja siinsete mägiradade tundja Tommy, kes hoolitses meie eest nagu olekisme tema pereliikmed.

Varustus oli meil lihtne: võtsime kaasa vaid soojad riided, magamiskoti ja madratsi ning muidugi jalga tugevad matkajalanõud. Tommy hoolitses telgi, toidu ja kütteseadme olemasolu eest. Sedasi pakituna olime valmis reede pealelõunaks. Kella neljast pidi meid peale võtma transport ja viima kampusest otse Padangpajangi, et sealse ülikooli kampuses ööbida ja hommikul varakult teele asuda. Mida ei saabunud oli transport. Iulius oli saanud päeval kokkuleppe ühe kohalikuga, kes reklaamis, et saab pakkuda transporti hea hinnaga. Õhtul selgus aga, et ta ei olnud autot leidnud või oli autojuht hõivatud ja ta asus nüüd uut otsima. Sedasi ootasime umbes kolm tundi, kuid ei midagi ja nii jäigi meil minemata, sest oli juba pime ja siis on kallim ning riskantsem teele asuda. Ühtlasi oli see meie üks õppetundidest, kuidas siin ei ole täpsust. Samas, kui on kokkulepe, siis nad püüavad anda endast parima, et kokkuleppest kinni pidada. See, et see tähendab mitmetunnilist otsimist oli seekord meie ebaõnn nagu Tommy ütles. Kuid siin ei tunta sellist asja nagu kellegi nö põrgusse saatmine ja ise lahenduse edasi otsimine. Tommy seletas seda nii, et iga kokkulepe tähendab pere jaoks toitu ja see on kõige tähtsam. Oluline on ka suhtlus ja koostöö. Meil oli see puudulik, sest kohalik ei rääkinud inglise keelt ja meie keeleoskus ei ole veel nii hea, et tihedalt suhelda ja koostööd teha. Nii me lihtsalt ootasime. Ma ei ole kindel kas ikka täielikult nende mõtteviisist aru sain, kuid püüdsime hiljem Tommyle rääkida, et ka meie kultuuris on oluline kokkuleppest kinnipidamine jne, kuid mis on teine, et inimesed toimivad kiiremini, mis tähendanuks seda, et kui reklaamija ei suuda transporti pakkuda, siis ta selgitab selle esimese poole tunni jooksul välja ja ütleb selle kohe ka kliendile edasi. Lisaks tundub mulle, et meie ühiskonnas on inimeste reaalsete võimaluste tajumine parem ja suudetakse mõelda kaugemale. Siin aga elatakse rohkem jooksvalt midagi tehes ja sebides. Siiski, ei saa ma teha üldistusi, kuid selline oli meie selle õhtu mulje.

Järgmine hommik oli juba hoopis teine, sest juhtimine jäi Tommy peale ja tänu sellele olime juba enne lõunat Koto Barus, kust pidime leidma kiire variandi mägiraja algusesse jõudmiseks. Tommy sõlmis kokkulepe kohalike rollerijuhtidega, kes meid u 3 kilomeetrit oma rolleritel edasi toimetasid. See oli üllatuslik moment, kuid päris huvitav, sest oli minu esimene rolleri kogemus siin riigis.

Kella täpselt ei mäleta, kuid võis olla umbes 12, kui jagasime Tommy kotist natuke asju enda kottidesse laiali ja olime valmis ronimisega alustama. Ilm oli palav nagu ikka ja esimestena jäid seljataha külaelanike tšilli ja muu toidukraami põllud, mis looklesid ja kulgesid mööda mäe külgi kogu meie vaatevälja ulatuses ja kaugemal oli veel näha maju ning veel kaugemal paistis Merapi, mis hetkel on oma aktiivses olekus ning seega sellele lähenemine keelatud.

Otse meie ees kõrgus Singgalang. Tegu on vulkaaniga, mis kuulub stratovulkaanide rühma, viidates sellele, et ta koosneb kihtidest (kivistunud laava, vulkaaniline tuhk jmt). Singgalangi kohta ei ole ajaloolisi märkmeid purskamisest, seega ei ole teada, kas ja millal ta viimati tegutses. Samas on tal kaksik, mille nimi on Tandikat. See vulkaan purskas viimati 1924. aastal. Singgalangi kraatris asub järv, mille nimi on Dewi ehk jumalanna. Vulkaani kõrgus merepinnast kõrgeimasse punkti on 2877 meetrit, minu, kui algaja jaoks päris võimas. Meie alustasime tõsise ronimisega umbes 1000 meetri kõrguselt.

Raja esimene osa on läbimise mõttes kõige tüütum, sest koosnedes langetatud noorest bambusvõsast on liikumine natuke keeruline. Bambuse risu on ristirästi ja mitmes kohas tuleb kummardades läbi bambuse tunnelite minna. Enne rajale astumist püüdsin end vaimselt valmis panna ja liikuda rahulikult omas tempos. Rajal aga kaotan mitmel korral tasakaalu ja üritan teistel järgi püsida, see ajab kohe pulsi üles ja tekib korraks esimene kinnijooksmise tunne. Teeme ühe pausi kus Iulius selgitab liikumise tehnikat: oluline on liikuda väikeste sammudega ja leides end keerates ja pöörates kõige lihtsama tee üles. Kehtib ka põhimõte liikuda 1/3 oma jõuvaruga üles ja jätta 2/3 alla tulemiseks, et kui tee peal on ohte või tuleb liikumise suunda muuta jne, siis selleks oleks ka energiat.

Peale risu algab rada, mis lookleb ülespoole paralleelselt elektriliiniga, mis jääb meid saatma kogu tee ulatuses, kuni päris tippu välja.

Esimene kolmandik rajast on mõõdukalt järsu nurga all, kus liigun vastavalt juhistele ja pulss püsib normaalsena. Katsun võimalikult palju jõudu hoida. Tee peal eriti keegi midagi ei räägi. Pauside ajal joome vett ja energiarikkaid snäkke. Loodus on maru, selles ei ole kahtlustki. Suured ja võimsad puud, rikkalikult erinevat taimestikku, palju sammalt ning rohkelt värsket õhku.

Jõudes juba piisavalt kõrgele läbime pilvemasse, mis on nii kummastav kogemus. Astun ja astun olles ise pilvede sees. Need ei ole väga tihedad, aga jahedad küll, kui nad sinu ümber voogavad.

Edasi läheb kalle järsumaks ja see on väga väsitav. Mõnes kohas tuleb lausa leida oksi või pinda mille abil ennast üles vinnata. Mõned kohad on porised ja palju on niisket sammalt, mis kohati ehmatab, kui kuskilt jälle kinni haarad. Tunnen, et vajaksin rohkem pause ja sama kehtib ka Tommy kohta, kes öösel enne sõitu väga palju maganud ei olnud ja kelle kott on endiselt väga raske. Mingi maa pealt jääb Tommy viimaseks ja mina temast järgmine. Aja kulumise peale ei jaksa üldse mõelda. Enda jaoks hakkasin vahet tundma siis, kui tekkis kinnismõte, et millal nüüd see tipp tuleb, sest pidime ronima ühe päevaga üles ja sinna ööbima jääma. Viimased pausid on juba väga vaiksed ja kõik koguvad end vaikselt. Jääb veel tunnike valget aega, mis tähendab, et peame veel tund aega ülespoole liikuma. Seda tundub mulle olevat liiga palju, sest millegipärast on pulss nüüd ka väga vaikselt liikudes ikka kõrge ja süda peksab sees. Viimased umbes pool tundi on Fred minu seljataga ja innustab mind mitte alla andma. Hakkan ka ise enda ette pobisema, et „mine nüüd“ või „sa jõuad küll“ jmt. Jalad on täiesti tuimad ja kohati on tunne, et lihtsalt kukun ümber. Kuid siis ongi lõpp näha, veel viimased järsud ja libedad sammud ning jõuamegi kohta kuhu jääme ööbima. Viimased minutid valgust kasutame ära riiete vahetamise, telgi ülespaneku ja asjade seadmise peale.

Üleval on väga karge õhk ja suurest vedeliku kaotusest olen päris väsinud ja külm on ka. Võtan endale magamiskoti ümber ja Tommy teeb süüa juba. Ta on väga nobe ja osav selles. Püün natuke vett juua. Kõige imelikumad on käed, need on täiesti jäised ja tundub, et verd pole üldse liikvel sõrmedes. Väsimus on, kuid mitte kõige hullem. Esimesena saan kruusikese teed, mille Fred toob teiste telkijate juurest. Mina ei jõua nendega suhelda, istun ainult meie telgi ees maas vaikselt. Edasi saab kohvi valmis ja siis nämma-nämma riis koos mingi seguga kuivatatud väikestest kaladest, tšillist, tofust ja muudest tundmatutest asjadest. See on üks mu elu parimaid sööke, sest oskan hinnata kogu seda saadavat energiat ja olen oma mõtetega ainult söögi ning maitsete tajumise juures.

Peale sööki kohe magama. Magame telgis neljakesi, kuid ei teki seal mingit üleliigset soojust vmt, sest väljas on ikka külm. Öösel ärkan mitmel korral, kuid on ka aega, kus magan sügavalt, sellepärast olen hommikul suhteliselt reibas.

Hommikul sööme nuudleid ja Tommy praeb muna kõrvale, jällegi on see nii hea ning toitev.

Ööseks jäime telkima nõlvale, kust on veel mööda kivistunud laava rada ja džunglit päris tippu umbes pool tundi minna. Tõusime kell kuus, kuid siis oli veel pilvine. Pilvede hajudes asumegi taas ülespoole liikuma. Rada on järsk ja kiviklibune, siis tuleb mets, pori ja džungel. Linnud laulavad ja päike paistab ning soe ja mõnus hakkab. Alguses oli jälle raske liikuma saada, sest pulss hüppas põmm lakke ja söögist saadav energia ei olnud veel vereringesse jõudnud.

Järv on imeline ja see loodus seal ümber nii teistsugune. Pesen järve veega käsi ja nägu ning meel läheb nii heaks. Lõpuks oleme tipus ja see vaev tasus ennast ära, sest oma silmaga midagi sellist näha on ikka võimas küll. Istuda vulkaani kraatris järve kaldal ning hingata sisse seda imeliselt puhast õhku.

Mõtetes on aga kerge segadus, sest see kõik oli nii kurnav ja allaminnes imestasin enamuse teest, et kuidas ma ometi siia üles jaksasin tulla. Justkui see pidi olema keegi teine.

Üleval nägime ka teiselpool Agam’i orgu Merapit tossu välja ajamas ja meist all oli pilvede mass, niiet küla ega põlde ei olnud üldse näha.

Kokkuvõttes ronisime üles umbes kuus tundi ja alla kolm tundi. Tagasi jalutasime ka need kolm kilomeetrit, mis enne läbisime rolleriga. Olin väsinud ja siiski õnnelik. Külas oli väga mõnus rahulik ning traditsioonilisi maju vaadates tundus, et see rahvas siin meisterdab nagu mandalaid, mille võib iga hetk ära lõhkuda maavärin või vulkaanipurse. Nad on selle mõtte nii omaks võtnud ja ilmselt on neile täiesti loomulik, et nad ei istu käed rüpes, ega oota õnnetust vaid loovad oma kätega kauneid maju ja hoiavad traditsioone üleval. Seda viimast ei olegi nii kerge enam teha, sest mugavust on piisavalt palju ja suur osa on endale juba uuema ning väiksema maja ehitanud. Need on täitsa tavalised ning esilekerkimatud.

Selamat tinggal Singgalang – ela rahus Singgalang.

Muljeid paarist mägikülast

Keeletunnid on siin esmaspäevast neljapäevani. See annab hea võimaluse reisimiseks neljapäeva lõunast kuni pühapäevani.

Esimese sellise reisi sihtkohtadeks valisime Padangpajangi ja sellest kõrgemale jääva Bukkitinggi. Plaanide muutumise ja lisandumise käigus käisime ka Maninjau järve ääres, mis on tekkinud tänu vulkaanipurskele umbes 50tuhat aastat tagasi ja jalutasime ühes järve kaldale jäävas külas ning reisi viimasel päeval tiirutasime Padangi lähedal rannas.

Reis kujunes kuidagi nii, et Padangpajangist sõitsime mööda ja jõudsime esimesel õhtul kohe Bukkitinggi’sse. Seal juba teadsime ette ühte kohta, mille nimi oli Bedudal’i kohvik. Sel hetkel olid kõik valmis ükskõik milleks, et süüa pitsat või pastat vmt toitu või midagi, mida oma kodudes sõime. Meie punt koosneb kuuest inimesest, kes elavad Euroopas laiali ja seetõttu on kõigil omad lemmikud. Siiski tundsime suurt rõõmu rahvusvahelisest toidust, süües spagette tomatikastme ja riivitud juustuga, calzone’t liha ja sibulatäidisega ning juues õlut. Magustoiduks muidugi pannkooke ja hommikuks chai masalat. Nii lihtne oligi meid kõiki rõõmustama panna. Nalja mie goreng’i (vürtsikad frititud nuudlid) ja nasi goereng’i (vürtsikas riis wokil kuumutatuna) üle sai ka tehtud. Need on siiani kaks toitu, mida oma kampuse kohvikus jõudsime süüa enamuse esimesest nädalast. Lisaks ka muid lihtsamaid asju nagu riis, kana ja muna. Samas Padang’i köögi omapära ongi vürtsikus ja nii ei leidu siin suurt midagi peale palja riisi, milles ei ole vürtse. Piimatooteid siin eriti ei ole võimalik saada, isegi jogurt, mida ühest supermarketist leidsin oli Jaapanist imporditud. Juustu olen siiani kohanud vaid sellel reisil söögikohtades, kuid poes mitte kusagil. Kohupiimast ei maksa muidugi unistadagi.

Kuid tulles tagasi esimese kohviku juurde, siis Bukkitinggis on tänu turistide tihedamale külastamisele palju lihtsam rääkida inglise keeles ja see kohvik kostitas ja kostitab ilmselt edasi enamusi, kes Euroopast ja Ameerikast sinna linna satuvad. Sisustus oli seal väga kirju – pilte, maale, kujukesi ja muid vidinaid oli kokku leitud mitmest erinevast kultuurist. Muusika oli valdavalt reggae ning ka koha omanik oli endale pikad rastapatsid lasknud teha. Mõnus ja chill meeleolu oli igastahes tagatud.

Uurisime paari muusiku käest, et kas kohalikud käivad seal söömas või niisama sinna kogunevad, mille peale öeldi, et eriti mitte. Enamus on ikka turistid või linnas elavad hiinlased. Õhtul nägime seal ühte sakslast ja paari heledanahalist veel, kellega juttu ei rääkinud. Hiljem ühines meiega üks Iirimaalt pärit kutt, kes olevat juba kaks ja pool aastat kodust eemal. Alguses oli Austraalias, siis Uus-Meremaal ja nüüd tiirutavat Aasias nagu ta ise ütles.

Ööbimiseks oli seal mitmeid erivõimalusi, meie võtsime endale toa mille hind oli taskukohane, samas põhivajadused nagu voodi ja tulatett ning puhas vesi olemas.

Järgmisel päeval nägime natuke ka linna ennast ning võrreldes Padangiga meeldis mulle palju rohkem sealne selgelt adutav meelsus, mis oli rahulikum ja kohati ka boheemlaslikum. Isegi arhitekuur viitas suuremale segunemisele. Padang on pea miljonilinnana väga madal ja valgub igas suunas laiali. Suurim turg tähistab küll linna keskust, kuid siiani ei ole täpselt selge, mis see keskus siin tähendab. Majad üldiselt on Padangis kuidagi suvalised, see ei ole alati negatiivse tähendusega, kuid siin ei ole selgelt traditsioone järgitud ega ka midagi uut ja unikaalset leitud. Igaüks ehitab nii nagu materjali kätte saab. Muidugi võis seda sama näha ka Bukkitinggis. Kliima poolest oli seal lihtsam päeval liikuda, sest ei olnud nii palav kui Padangis. Siiski usun, et ka Padangis on rajoone, mis ootavad veel avastamist ja kohti, mis meeldida võivad. Lihtsalt see võtab aega, sest kõik ei ole koondunud ühte kohta. Bukkitinggi osas olin ka üllatunud, kuna pidasin seda linna oma kujutluses palju väiksemaks. Praegu tundub mulle, et suurim linnakujundaja on siin tavaline elanik, kes oma äri püsti paneb, müües võibolla 10 eri asja ja mõnel on lausa minimarket ning sedasi need väiksed ärid looklevad mööda teid ja isegi pikk pikk maa Padangist väljasõidul oli nende ärikestega ääristatud.

Meie plaan, minna mägedesse matkama vajus ära, sest osad olid eelmisest õhtust väsinud ja minek oleks nõudnud suuremat pingutust. Valisime lihtsama tee ning võtsime järgmise bussi, mis viis meid mööda kurvilist mägiteed alla orgu väga ilusa järve äärde. Kokku oli 44 kurvi, mida sai korraga läbida ainult ühes suunas liikuv buss või auto. Sellepärast oli loodud ka omamoodi märguandmise süsteem: esimesena kurvi läbida sooviv auto andis signaalitades märku. Selle üle ei väsi ma ikka imestamast, kui täpselt juhid suudavad neil teedel liigelda. Aga nende keskendumisest annab märku see, et pikemal sõidul muusika väga ei mängi ja nad suuremat ei suhtle ka. Suitsu ikka tehakse, kuid see on väike asi.

Terve tee allamäge nägin, et järv ja selle ümbrus on väga kaunis. All külas oli päris vaikne ja linnake tundus üsna pisike olevat. Lõpuks. Jalutasime kõige otsemat teed pidi järve äärde. Teele jäi hotell, mis tundus päris kallis olevat. Kuna siin on juba hooaeg läbi, siis ei näinud seal ühtegi külastajat. Sama oli ka järgmise kohaga, mille enda ööbimispaigaks valisime. Olime seal ainsad külastajad kogu õhtu ja koha omanik oli päris üllatunud, kui sinna jõudsime. Köögi avas ta alles kahe tunni pärast. Seal rannas nendes väikestes majakestes ja söögimajakeses oli väga hubane. Kasse oli nagu ikka palju, aga vähemalt olid nad terved ja ilusad. Sinna läheksin tagasi küll. Arutasime, et kui seal olla hooajavälisel ajal, siis on see ideaalne paik raamatu kirjutamiseks vms. Hästi vaikne ja rahulik, ainult järve lainetus ja õhtused rohutirtsud tegid seal häält. Õhtuste tulede paistel tundus see koht isegi romantiline. Lisaks tõi öine vihm hea ja sügava une.

Umbes õhtuse palvluse ajal tegime edasi-tagasi jalutades tiiru linnakese peatänavat mööda. See oli täielik puhkus, sest peale rõõmsate laste ei tulnud keegi meie käest midagi küsima või ei hõikunud midagi ja keegi eriti ei otsinud meie tähelepanu. Puhas nauding vaikusest, selgest õhust ja kaunist päikseloojangust peegeldusega järv-

elt. Mulle väga meeldisid erinevad majad seal külas. Enamus tundus olevat juba päris vanad ja kulunud olemisega, mis andisgi neile selle mõnusa hõngu. Seal ei olnud muidugi väga steriiline ja puhas nagu väikelinnades üldiselt (Türi vms, mis meil Eestis on), aga seal ei olnud ka seda mustust ja räpakust, mida on Padangis päris palju.

Jalutuskäik lõppes kohviku juures, mis kandis nime „Kohvik 44“ (sama 44 kurvi järgi, mis tuli läbida, et sinna jõuda). See oli hea leid ja mõnus koht, kus süüa suurtes kogustes head toitu ning juua ananassi lassit ja hommikul, kui sinna tagasi läksime nautisime chai masalat. Seal sain kindlasti oma elu parima pannkoogi elamuse (Kompressorist raudselt parem, sest kui Kompressor täidab pannkoogi endaga, siis seal oli mõnus õhuke pannkook, aga u kolm korda rohkem täidist, so banaani, kookost ja shokolaadi). Kohalikust köögist proovisin lõpuks ära martabak’i, mis on tegelikult pannkook soolase täidisega ja suhteliselt vürtsine. Üks hea martabak’i kohvik võiks Eestis olla küll. Neid on lihtne teha ja vürtsidega superhästi maitsestatud.

Kujunes jällegi nii, et nautisime rohkem toitu kui plaanitud matkamist, aga tõesti nii hea toit oli seal ja soodsate hindadega.

Reisi viimase öö otsustasime ikkagi Padangpajangis veeta, seepärast pidime endale transpordi leidma uuesti Bukkitinggisse ja sealt edasi. Külakesest saime ühe pere auto peale, mis oli meile päris soodne variant ja juht oli jällegi kiitmist väärt, kuigi ta mõned sirged lõigud läbis ulmeliselt kiiresti, aga oli tunda, et ta teadis mida ta tegi (kuna me viimase lõigu tagasi läbisime ka ühe paarikese autos, siis saime juba aru, et see ei olegi nii ebatavaline, et kütuseraha eest on see perele isegi kasulik suurde Toyota minibussi tüüpi autosse lubada rohkem inimesi). Kõige soodsam ots oligi Padanpajangist Padangi, kõigest 10 000 ruupiaga (eurodes u 0.85 senti). Enamus hinnad on ikkagi läbiräägitavad ja seepärast ei ole mõtet kohe esimese hinnaga leppida. Siin saab üsna ruttu selgeks, et see on neile ka ajaviide ja lisab elule vürtsi. Niiet ei maksa ehmuda, kui juht küsib 20 tuhat, siis tuleb kauplema asuda. Praegu on see meil veel päris algeline, sest keeleoskus või pigem oskamatus, muud ei võimalda. Muidugi sellistes kohtades võib enamuse ajast inglise keele rahus ära unustada.

Sedasi võib omadega rappa ka minna, näiteks tahtsime viimases linnas õhtust süües midagi soolast, aga lõpuks saime hoopis röstitud shokolaadisaiad juustuga, kuigi olime eelnevalt küsinud kas need on magusad, mille peale öeldi, et ei ole. Nojah, mine sa võta kinni, mida teenindaja aru sai. Lisaks tõi ta meile kaks sellist portsu soovitust rohkem ja lõpuks tahtsid nad meie käest ülearu palju raha. Selle lahendasime lihtsalt neile numbreid ette kirjutades ja nii pääsesime ülemaksmisest.

Samal õhtul tegin esimese suurema tutvumise tänavatoiduga. Siiani olime oma sisikonda veel vaikselt harjutanud ja otsustasin proovida sate kana, mis tähendab lahtisel tulel grillitud väikseid kanaliha vardaid. Sel korral saime need vürtsise pähklikastme ja küpsetatud riisiga. Kõik see maitses väga hästi ja seedeorganid ei hakanuki streikima. Muidugi tuleb valida kohta ka. Kasvõi seda palju sealt teisi ostjaid läbi käib ja kuidas nad toitu teevad. Samal tänaval, aga veidi eemal nägd need vardad ikka väga kuivanud välja ja tundus, et liha oli küpsetatud vaheldumisi koos tofukuubikuga, kuid raha küsiti samapalju.

Seniajani olid kõik meie ringivaatamised lõppenud suurema söömisega ja nii ka viimases kohas ehk rannas, mida külastasime enne kampusesse naasemist. Tegelikult ei olnud see meie mõistes rand, st tegu ei olnud turistide kohaga. Leidsime eest hoopis kaks väga sarnast kalurite küla, mis olid mere poolt ääristatud kalalaevadega. Sel ajal kui esimeses külas viibisime, saime näha ka uue laadungi saabumist randa.

Enamuse külast võtsid enda alla kas elamiseks kokku klopsitud hütid või restid kuivatatavate kaladega. Esimese küla lõpus ootas meid rannas tegutsev söögikoht. Kuna oli pühapäev ja lõunaaeg, siis oli palju peresid seal ühist aega veetmas. Tore oli näha, kuidas pered olid ikka suured ja kindlasti koos vanavanematega. Söögikoht pakkus ainult ühte toitu, milleks oli muidugi värske kala kollase karri ja muude vürtsidega kastmes ning riis ja mõned kuivatatud kalakesed snäksidena kõrvale. Sõime nagu kõik teisedki oma parema käe näppude vahelt. Tuleb tunnistada, et minu jaoks oli see suur elamus ja nauding heast toidust. Sain hakkama kogu selle ninast välja pursata tahtva tšilliga ja näppudega söömisega. See on päris kihvt tehnika: kõigepealt võtad palakese kolme näpu vahele ja siis pöidlaga lükkad suhu ning keele otsaga võtad vastu. Tahab natuke harjumist saada, aga tundub, et nende väide võib isegi õige olla: toit maitseb näppudega süües teistmoodi. Mina mõistan seda praegu sedasi, et kuna näppudega saan toitu paremini segada, siis ei satu korraga suhu kas paljast riisi või liiga palju vürtsist kastet.

Lisaks söögile nägime veel ära kuidas treenitud ahv saadeti palmi otsa kookoseid alla keerutama ja proovisime ühe kaugema rannariba ääres isegi seda kookose alla potsatamist. Kõik kulges kenasti, kuni meiega tuli juttu puhuma kohalik poiste kolmik ja seda puhtalt nende keeles ning kuskilt hüppas äkki välja ka vanaproua, kes kuulutas, et need palmid on tema omad.

Eks meie oleme ikka harjunud, et omand ümbritsetakse aiaga, aga siin maal see ei kehti. Edaspidi siis teame. Midagi hullu muidugi ei olnud, proua natuke kurjustas ja meie vabandasime, siis ta pakkus meile oma käsitööd müüa, millest keeldusime viisakalt.

Elu ühiselamus

Hommikune kutse palvele (fajr) on umbes 4:30, sellest antakse teada läbi kõlarite, mis on seatud meie ühika katusele. Sellised suured helisüsteemid on küll kasulikud, kuid juhtumisi on minu tuba viimasel korrusel ja seetõttu on kutse kõlaritest nii lähedal, et sellest on võimatu mitte välja teha. Peale seda tuleks uni uuesti, kuid meie maja omapära on popmuusika, mida peale kutset mängima hakatakse. Ma ei ole veel väga reeglipära tabanud, kuid nö minu jaoks hullematel hommikutel on seanss 4:30-st kuni 9-ni. Sellisel juhul magan kahe padja vahel ja üritan muusikat enda jaoks meeldivaks mõelda, vastasel juhul ei tuleks magamisest midagi välja. Samas nüüd juba nädala jagu ühikas elamist üllatas mind hommikul sellega, et kuulsin kutset ja muusikat, kuid magasin suhteliselt hästi edasi ja tänu sellele olen kirjutamisel neutraalsem. Oleks ma kirjutanud näiteks kolmandal päeval, siis olnuks sõnade valik märksa teravam.

Meie oma koolitundide jaoks ei pea enne kaheksat ärkama, see ongi peamine põhjus, miks uni tundub nii magus ja muusika nii ebaõiglane. Mingi hetk, kui mu keeleoskus juba võimaldab tahan uurida tüdrukute käest, kuidas see neile meeldib ja mis on selle muusikamängimise head küljed, sest vaikusehetkedel võib kuulda, et igaüks mängitab oma toas muusikat vastavalt maitsele. Kas ikka on see kõigi ühine tahe kuulata päevast päeva suhteliselt samu lugusid.

Ühiselamuid on siin mitu, tüdrukutele on kolm ühiselamut ja poistele samapalju. Kohalike reeglite järgi ei ole lubatud meestel ja naistel vastassoo elanike tubades käia. Kohtumiseks on olemas nö ühiskondlikud kohtumispaigad ühikate territooriumil, mille jaoks on vaja luba küsida ühikaid valvavatelt turvameestelt. Seepärast on jäänud mulje, et ka kohalikud üritavad võimalikult palju ühiselamutest väljas viibida, kas kohvikutes, sööklas või mõnes ülikooli hoones. Ülikooli kampusest ideaalsemat kohta oma tulevase abikaasa leidmisel ilmselt suurt ei olegi.

Kampus ise on tõeliselt suur, koosnedes oma paarikümnest hoonest ja mitmest spordiväljakust, hõlmab see umbkaudu 500 hektarit.

Enamus kohalikke liikleb ka erinevate hoonete vahel rolleri või motikaga, jala ei käida siin just palju. Kogunetakse küll puude alla jne, aga suuremat jalutamist ei ole ma praeguseni täheldanud. Meie grupil ei ole siin veel kellelgi motikat, seega peale jalgsi mineku muid variante ei ole. Tuleb tunnistada, et päris väsitav on see palavuse käes ja mägises piirkonnas hoonete vahel liiklemine. Palavust tunnen teravalt tänu sellele, et ülikooli hoonetes ei ole lubatud viibida nappides riietes või plätadega. Nii ei jäägi muud üle, kui teksade ja kingadega tundi minna. See võib tunduda imelikuna, aga mulle isegi meeldib, et meile kehtivad kohalikega samad reeglid. Usku muidugi keegi peale ei suru, kuid viisakuse nõue kehtib kõigile.

Kampuse elu üldiselt aitab meil säästa päris palju enda reisimise tarbeks, sest meil ei ole vaja maksta millegi muu, kui oma toidu ja telefoni kõneaja eest. Toit on siin kõige soodsam, linnas on juba natuke teised hinnad. Siin süües kulub päevas u 3 eurot, vahel vähemgi. Minu lemmikud on siin igasugused värsked mahlad. Nad ise armastavad jookidesse lisada palju suhkrut või kondespiima, aga selle õppisime kiirelt ära kuidas magusast keelduda (tidak gula - ilma suhkruta).

Toidud on neil siin väga vürtsikad ja siiani ma olen ikka püüdnud võimalikult vähe vürtiseid asju süüa. Täna oli esimene päev, kus lubasin riisile ka kookose kastet lisada, mis tegelikult on superhea, aga ikkagi ajab suu vürtsist õhetama.

Niipalju, kui olen saanud kohalikega rääkida on Andalase ülikool kogu Sumatra saarel kõrgelt hinnatud ja mõned surfarid rääkisid, et neid kes siia ülikooli ei pääse on ikka väga suur hulk. Ülikooli trumbid on osakonnad, mis toovad kõigile kohalikele kasu, näiteks loomade kasvatus, toiduainete tööstus ja töötlemine. Teaduskeskusena on nad siin end kenasti sisse töötanud. Meile räägiti, et siia alale on tulemas ka haigla.

Mida siin annab kindlasti arendada on prügindus üldiselt. Kuigi kampuses liikudes näeb plakateid, mis kutsuvad üles olema rohelisem ja kasutama prügi jaoks prügikaste on siin ikkagi palju-palju prügi maas vedelemas. See on siinsete jaoks veel arengujärgus ja kindlasti tuleb ka aeg, mil inimesed teadvustavad endale, et nii on kõigile parem, kui prügi ei reosta kogu ümbrust. Siin on veel see aeg, kus supermarketites ja ka turul pakitakse kõik asjad kilekottidesse ja neid koguneb tohutu hulk, kui lasta iga asi nende nägemuse järgi ära pakkida. Korduvkasutamisega kotte on vaid linna kõige suuremas ja kallimas kaubamajas. Isegi eakaid inimesi ei kohta siin oma korvide või kottidega, kõikjal on näha vaid rodu musti plastikaatkotte.

Nähtus, mis kindlasti kuulub siinse ülikoolielu juurde on kassid ja koerad, kes elatuvad toidujääkidest. Sööklas on väga palju kasse, kes rahus laudade peal kõnnivad, kui õpilased oma söögi on lõpetanud. Kalaluud ja kanatükkide jäänused on kiire kaup, mis kohe laua alla tiritakse.

Koerad tiirutavad rohkem prügikastide ümbruses ja kogunevad vahel õhtuti, et üksteise peale haukuda, see on päris naljakas vaatepilt. Nii koerad kui ka kassid on oma mõõtmetelt siin kõvasti väiksemad ja kõhnemad, kui nende sugulased keda koduloomadena peetakse. Siin olen tegelikult vaid ühel korral näinud üht abielupaari, kellel oli rihmaotsas kutsikas, keda nad jalutama viisid.

Õhtuti on siin imeline vaade meie rõdult linnale ja selle vaate taustaks musitseerivad kärnkonnad, kes teevad ikka parajat lärmi.

Kohalike jaoks oleme me siin justkui kuulsused kellega tahetakse pilti teha ja kelle telefoninumbrit on lihtsalt lahe oma telefonis teistele näidata. "Hello mister" ja "Hello miss" on juba nii ära kulunud meie jaoks, et enam väga ei jaksagi reageerida. Olenevalt sellest kui suur on väsimus või kui palav õues on, muutub ka reageering. Samas pole ju raske naeratusi jagada, sest tegelikult ei ole keegi liiga pealetükkiv või ebaviisakas, lihtsalt nende jaoks oleme me nähtus, mida siinkandis tihti ei kohta.