Lääne-Sumatra

Sadagu või mitte, otsustasime siiski teha nädalavahetusel tiiru meie väikese renditud rolleriga. Neljapäev vastu reedet sadas terve öö, mis võis tähendada kahte võimalust – kas sajab edasi või tuleb ilus päev. Meie õnneks tuli ilus päev (ja lisaks kogu nädalavahetus).

Roller oli meie suur sõber ja abiline, tänu millele olime vabad oma plaanide järgi toimetama. Ainus (mis veel siiani tunda annab) miinus oli piiratud võimalus oma asendit sõidu ajal muuta ja kõik alates kaelast lõpetades istmikuga tuletas pidevalt ennast meelde. Ilmselt läks ka mõni kaunis vaade selle tõttu kaduma, sest peale pikemat lõiku koondus liiga palju tähelepanu füüsisele. Muidugi on see väike miinus ja reis oli imeline ning kirju.

Padang-Solok-Bukkitinggi

Teadsime juba oma eelnevast kogemusest ühistraspordiga, et Padang-Padangpajang maantee on kõikvõimalike sõiduvahenditega väga üle koormatud ja sellepärast valisime tundmatu ning natuke väiksema tee läbi Soloki. See oli hea valik mitmel põhjusel. Esiteks uus ja tundmatu tee, teiseks tõesti palju rahulikum (eriti vara hommikul) ja saime sõita läbi põnevalt metsiku looduse, millele lisas vürtsi külm õhk. Külm sellepärast, et pidime ületama mäestiku. Tipus oli loodus juba natuke põhjamaine. Nimelt märkasime, et palmide ja muu tiheda ning tavaliselt läbimatu lopsaka taimestiku asemel on nüüd näha mände ja kuuski, vähemalt võis tegu olla nimetatute sugulastega.

Solok on siinkandis tuntud tänu markisa ehk kannatuslille (ingl k. passion fruit) viljade kasvatusele. Tõepoolest, juba kilomeetreid enne linna jõudmist olid teeääred tihedalt täis putkasid, mis kõik müüsid kollaseviljalisi markisa’sid. Ühest sellisest ostsime endale ka natuke kaasa. Need on väga maitsvad, kuigi esimest korda süües, välimuse järgi oli peale kesta avamist hea üllatus. Oleks nagu avanud hoopis mõne putuka pesa, kus noored tulevased liblikad on alles oma kookonites kasvamas, mida ümbritseb tihe lima. Ent vaatamta mitte just kõige isuäratvamale kirjeldusele on maitse ülihea. Koos lima ja seemnete kõrmpsumisega muutub söömine mõnusaks.

Solok ise erilisi muljeid ei tekitanud. Peatusime paaris kohas, et vaadata lähemalt mõnda Minangkabau stiilis maja.

Mõned olid kenasti korda tehtud, aga paljud on uute majade taga varjus ja kahjuks juba lagunemas. Tundub, et linna suund oli areneda ja moderniseeruda. Tihedalt kaubandust oma tavapärases putkavormis ja minimarketite kujul.

Meie võtsime suuna nüüd Sawahlunto poole. Turismiobjektina on ta kirjas, kui kaunis linnake, kus on alles jäetud hollandlaste koloniaalajastu ehitisi. Neid on seal rohkem kui teistes ümbruskonna linnakestes, kuna hollandlaste osakaal linnas oli suur. Vahelduse mõttes ei ole see üldse halb idee siduda kohalikud ehitusstiilid ajalooliste ehitistega. See annab edasi ajalugu ja loodan, et ei tee kellelegi väga liiga, kui arvan, et ega ehitised pole süüdi selles, mida koloniaalvõim kohalike suhtes korda saatis. Linna keskmes oli mõnus väike istumisala, kus nägime esimest korda avalikke pinke. Kasutasin seda võimalust mõnuga. Külastasime ka kahte muuseumit. Esimene neist oli endine rongijaam, kuhu nüüd oli koondatud esemeid ja ajaloolist ülevaadet söekaevandusest ning selle jaoks loodud rongiliiklusest. Teine muuseum asus vanas suurköögis, mis omal ajal toitis kaevanduse töötajaid. Nägin oma elu suurimat riisiaurutajat, mis jõudis päevas valmistada 3900 kilo riisi! Uskumatu lihtsalt. Üldse kogu selle köögi tehnika oli ülivõrdes suur ja seda arusaadavatel põhjustel, töölisi oli samuti palju.

Ühte muuseumi kõrvalhoonesse oli ehitatud väike A-haa keskus, kus kohalikel koolinoortel oli väga lõbus. Mul oli lõbus neid natuke jälgida.

Selleks ajaks, kui asusime järgmise paiga poole teele, oli meil valget aega jäänud umbes kolm ja pool tundi. Sõitsime tagasi Solokisse ja sealt Sumatra saare suurima järve Singkaraki äärde. Väikestviisi olime plaaninud sinna kanti öömajale jääda, aga sealt Bukkitinggisse viis suurem maantee, mistõttu oli järveäär täis ehitatud söögipaiku, et kostitada peamiselt rekkajuhte.

Ühes sellises rumah makan’is einestasime meie ka. Pettuma ei pidanud, sest siinoleku aja sees saime esimest korda padangi kööki nautida tema parimal kujul. Olin eelnevalt lugenud, et igale einestajale tuuakse väikeste taldrikute peal kogu menüü otse lauale, mille juurde käib mõnus kausitäis aurutatud riisi. Reaalselt oli see veel mõnusam, kui pildi pealt tundus.

Nüüd juba teadsime, et peame öö veetma Bukkitinggis, sest öömajade pakkujaid seal järve ääres ei olnud (vähemalt mitte maanteepoolsel küljel). Pärast seda otsust saime sõites nautida head vaadet järvele ja loodust üldse. Tuju oli hea, kuigi istmik hakkas järjest kiiremini ära väsima.

Järv jäi selja taha ja ees laiusid jällegi riisipõllud. Erinevas suuruses, kujus ja riisi valmimise astmes on raske nende lummavuse osas ükskõikseks jääda ja miks peakski. Siiani kogetust on riisipõllud kindlasti ühed kaunimad ja silmailu pakkuvad. Riisi taim ise on lihtsalt nii elegantne ja kui neid on koos palju, siis see rohe-roheline muudabki need väljad eetiliselt kauniks. Vaadet aitavad täiustada veel üksikud kookospalmid ja siin-seal paiknevad hütid põldude vahel. Minu lemmik on riisipõld siis, kui taim on alles noor ja istutamise korrapära ei ole veel taime suuruse all kaudma läinud, st sirged taimeread on veel aimatavad. Sellise taime rohelus on kõige värskem.

Bukkitinggis ootas meid ees linn oma õhtule lähenevas hämaruses ja vabas õhkkonnas. Peatusime seekord samas kohas, kus esimeselgi korral ja koha omanikul, saksa pensionäril Ulrichil, oli meile veel üks vaba tuba alles. Usun, et tal on täitsa mõnus siin oma pensionipõlve nautida. Miks mitte, Bukkitinggis on inimesed täiesti tuntavalt vabamad ja ei tee teiste elustiilidest väga välja. Seepärast näeb seal rohkem kunstnikke, elupõletajaid ja muidu kummalisi inimesi.

Arhitektuuriliselt on linn samuti põnev, sest mägine maastik annab võimalusi ehitada maju täiesti uskumatul viisil ja teha kitsaid tänavaid sinna, kus neid paberil ettegi ei kujutaks, aga kõik toimib ja sulandub nii kihvtilt. Siis tekibki korraks tunne, nagu oleks kuskil Euroopas, aga ainult korraks. Keskuses on oma kellatorn ja selle ümber park, kus inimesed saavad tulla ennast näitama ja teisi vaatama. Meie ka istusime ja vaatasime.

Bukkitinggi-Batusangkar-Solok-Padang

Hommikul tõusime taas varakult, seepärast olime eelmisel õhtul juba kahele poolakale head reisi jätku soovinud. Kohtusime nendega meie majutuspaiga terrassil. Huvitav oli nendega, sest ilmnes mitmeid erinevusi lihtsalt turisti ja siin pikemalt peatujate vahel. Meie meel on juba niipalju kohanenud ja paljud lihtsad asjad ei üllata ega ole meil enam jututeemaks. Turisti hirmud ja rõõmud on hoopis teistlaadi. Kõige suurem erinevus oli muidugi ajaline piirang, st nemad olid tulnud Malaisiasse ja Sumatra saarele kuuks ajaks ning nad olid nii selles aja faktoris kinni. Loodan, et see nende meeli liialt ei sulge ja neile midagi kordumatud ka hinge jääb. Soovitasime neilgi kandideerida sama programmi kaudu järgmine aasta, et saaksid kogeda ja saada omamoodi kohalikuks nagu meie praegu. Kuigi kohalikuks saamisega pean veel tegelema, st keelt õppima rohkem.

Bukkitinggis olles otsustasime ka Sianoki kanjonit vaatama minna. Sellest on tehtud turismiobjekt. Väravate vahelt pääsed läbi peale pileti lunastamist ja võid ühineda paljude teistega panoraami vaate alas. Inimestest suurt välja tegemata läksime hoopis seltsisime gibonitega. Need väiksed ahvid on ikka nii marudad. Targad ja uudishimulikud. Tänu inimeste käest saadavale toidule ka palju julgemad. Muidugi paljud turistid peavad seda alguses ägedaks, aga kui mõni gibon püüab ise toitu näpata või lapse käest maiust tahab varastada, siis muutuvad inimesed kohe kurjaks. Isegi kividega loobitakse neid toredaid loomakesi, kes on inimeste endi süül nii julgeks muutunud.

Peale Harau orus jalutamist ei suuda Sianok kahjuks nii väga köita, aga ükskõikseks ka ei jäta. Loodusel on pakkuda niipalju erivorme ja kujundeid ning mustreid. Silmitsemisel ikka paneb imestama, kui mitmekesine on meid ümbritsev keskkond. Kui teemast natuke kõrvale kalduda, siis isegi siin ühikarõdul ei väsi ma nautimast kõiki neid õhtusi päikseloojanguid. Iga loojang on millegi poolest eriline ja kummastav.

Teekond viib meid edasi Batusangkari. Sõites läbime taaskord imelisi orge ja mägiradu, kus kurvidest puudust ei tule. Kõikjal kasvatakase midagi, korjatakse midagi või müüakse nikerdatud puitasju. Nii lihtsalt on, et talunikud saaksid elatist teenida ja oma peret toita.

Ühel hetkel jõuan rolleril tagumise istujana vaatlemiselt mõtisklemiseni. Kõike need väljad ja inimasustusega külad mägedes on küll ilusad, aga selle taga on suur töö. Teisalt on natuke hirmutav, kui kõrgele mägede tippu nad juba roninud on oma põldudega. Järjest rohkem pinda võetakse ürgselt looduselt ära ja luuakse uusi põlde, istandusi. Valitsusel pidavat olema isegi programm, mille eesmärk on maailma tihedamailt asustatud Java saarelt panna inimesed ümber kolima Indoneesia teistele saartele. Selle teostamiseks saavad pered rahalist toetust. Siis jällegi on peredel ruumi kasvada ja saada lapsi, kes täiskasvanuks saades omakorda asustavad ning loovad põlde sinna, kus kunagi jalutasid ainult metsikud loomad.

Sel korral ei olnud palju aega sedasi mõtiskleda, sest vaatevälja jõudsid kaunid ja vanduspõlve jõudnud traditsioonilises stiilis elamud. Nende mustrid on eriliselt nikerdatud ja siis üle värvitud. Natuke meenutavad piparkoogimaju, sest need on ka tihti glasuuriga hästi värviliseks muudetud. Minu heameeleks nägin ka mõnelpool täiesti uusi maju kerkimas, mis tehakse vanade traditsioonide järgi. See on muidugi kulukas, aga kordades kaunim, kui need uue ajastu majad, mis ei tekita mingeid tundeid.

Kõige palavamaks keskpäevaks jõudsime naljatledes öeldes „punanahkade“ kuninga palee (istana Pagaruyung) juurde. Punane on selle klanni nimetus ja nende palee asub Batusangkarist veidi eemal. Kahjuks ei ole tegu enam originaaliga, sest juba kolmel korral on palee maha põlenud. Viimane kord oli 2007. aastal. Hetkel on palee ehitusjärgus. Väliselt valmis, aga sisetööd on alles algusjärgus. Puhkasime natuke puude varjus, kust sain silmitseda seda üüratut ehitist. Üüratu selles mõttes, et käsitööna osadest tehtavana nõuab ta palju palju aega ja oskustega tööjõudu.

Meie viimane suurem elamus sel reisil oli tegelikult värskete mangode söömine. Saime neid osta kohalikult vanaisalt, kes seal koos oma lapselapsega ainult mangosid müüski. Olenemata suurusest oli hind ikka ainult 1000 ruupiat tükk ( u 8 eurosenti). Ma pole elusees nii häid mangosid söönud ja sellist mõnusat lõhna tundnud. Eestis ei suuda ma vist enam kunagi mangot süüa, pärast sellist elamust küll mitte.

Kahe päeva jaoks kogunes lõpuks palju nähtut, läbitud kilomeetreid ja kohalike jagatud naeratusi ja tervitusi.

Kultuur ja armastus

Kõige lihtsamal ja inimlikumal tasandil oleme me üldjuhul ühesugused. Tegur, mis meid üksteisest eemale sikutab on kultuur. Seab meid kenasti gruppidesse ja hoiab ühes kohas koos..üldiselt.

Järgnevas väikses loos on mõlemat, aga kumb jäi peale? Mulle pakkus selle loo kulgemine suurt huvi.

Nimetagem neid lihtsalt tüdrukuks ja poisiks. Tegevuspaik on Indoneesia ja tüdruk on pärit Euroopast ning poiss on kohalik.

Tutvudes on poiss väga tagasihoidlik, kuigi tema alatine unistus on olnud leida endale blond ja heledanahaline kaasa. Kusjuures paljud unelmad on inspireeritud Hollywoodi filmide sisudest. Tüdrukul on mitmeid erinevaid kogemusi enda elust, sh varasem armumine moslemisse. Tutvudes on ta juba kihlunud ladina-ameerika kultuurist pärit mehega ja sellest annab ta poisile ka kohe alguses teada, et too midagi ei loodaks. Poiss on küll natuke kurb, aga olgu, saab vähemalt keelt harjutada.

Selline tore ja sõbralik tutvus kestab umbes kuu aega. Siis ühel päeval hakkab tüdruk poisilt saama sõnumeid sisuga, mis viitavad tugevamatele tunnetele, kui ainult sõprus. Sõbranna hoiatab teda, et too ei laseks sellel omasoodu kulgeda, kuid tüdruk ei arva, et sellest peaks suuremat numbrit tegema.

Ent poisi tunded aina kasvad ja tüdruk on segaduses ning väsinud poisi sõnumitest ja kõnedest, mis tema telefoni nüüd igapäevaselt saabuvad. Kui nad on koos, siis poiss on sõbralik ja arutab elulistel teemadel ning oma tulevikust. Poisi pere on väga vaene ning kuna nad söövad tihti ainult riisi, siis poisil on probleeme tervisega. Tüdruk otsustab aidata ja ostab talle süüa ning maksab hambaarsti eest.

Tüdrukul on tekkinud ka teine kohalik sõber, kellel on motikas ja nad sõidavad palju koos ringi. Sellel sõbral on seljataga kurb kogemus ühe euroopa tüdrukuga ning nad saavad omavahel palju arutada kultuuriliste erinevuste teemadel ning miks tüdrukud Euroopas tunduvad kohalikele nii vabameelsed. Tüdrukul on põnev ja poiss jääb unarusse, kuid too muutub selle peale armukadedaks ja avab lõpuks ennast täielikult. Tüdruk saab nüüd teada, et poiss tahab temaga abielluda ja unistab ning näeb tüdrukut igapäev unes. Tüdruk saab vihaseks ja nimetab poissi hulluks ning ei taha temaga enam üldse tegemist teha, sest poiss on liiga pealetükkiv.

Mängu tuleb ka tüdruku kihlatu, kuna poiss jagab tuntud meediumi vahendusel tüdruku seinal armastuslaule ja enda seinal lubab sooritada enesetapu, sest tema süda on murtud. Kihlatu on väga vihane ja armukade ning uurib tüdruku käest, et mis ometi toimub. Kihlatu on väga temperamentne ning nende suhtlus muutub keeruliseks. Lõpuks tüdruk murrab tema kestast läbi ja kihlatu saab aru, et ohtu ei ole. Nad hakkavad omavahel kohaliku poisi üle nalja tegema. Tüdrukul on meel kergem, et kihlatu kõigest teab.

Mis siis juhtus ja miks kõik äkki sedasi tõsiseks muutus? Esmalt tüdrukust. Tema ütles kohe alguses, et tal on kihlatu ning soovib poisiga ainult sõprust. Sellega pidas ta teemat ammendatuks ning tundis ennast väga vabalt. Tema meessoost sõbrad tüdruku kodumaal teavad, et ta on väga sõbrutsev ja ei pea füüsilist kontakti nagu kallistamine ja külg-külje kõrval istumine, millekski eriliseks. See on tema jaoks normaalne ning keegi ei saa tema soovi osas, olla oma käitumises vaba, midagi ette võtta. Kuid siin kultuuris hakkas poisil esimestest sellistest hetkedes peale väga ebamugav. Ta arvas, et tegu ei ole hea tüdrukuga, kui ta on abiellumas, aga käitub sedasi. Siinses kultuuris on üsna tavaline, et nö head inimesed tutuvuad enne vähemalt kuu ja kõik kulgeb väga aeglaselt. Tema seisis nüüd silmitsi kahe asjaga. Üheltpoolt ta tundis, et peaks tüdrukule mainima, et see ei ole talle tavapärane sõprade käitumine ja tüdruk peaks hoidma distantsi. Teiseltpoolt olid alati läheduses tema kohalikud sõbrad, kes sõna otseses mõttes põlesid kadedusest, et poisil on nii kihvt "tüdruksõber". Tundes ülimat rahulolu oma sõprade reaktsioonist ei suutnud poiss vastu panna ja hakkas ka teemasse liiga kaasa minema ning kujutas ette, et nende vahel ongi midagi.

Hetkel, mil poiss sai aru, et ta on oma unelmatesse liiga sisse elanud ja see sama tüdruk reaalsuses peab teda hulluks, tundis ta, et tahab aega tagasi pöörata ja muuta kõik endiseks, st olla niisama sõbrad. Uus algus tähendas tema jaoks esmalt seda, et ta palus oma sõnumites ja kõnedes miljoneid kordi vabandust ning siis otsustas ta tüdruku oma elust kustutada. Tüdruk mõtles, et ongi hea ja nüüd saab rahu, kuid poiss alustas uuesti suhtlust. Poisi sõnade kohaselt oli kogu abiellumise ja suure armastuse teema nali ning tüdruk ei peaks seda nii tõsiselt võtma. Pealegi kolib poiss peatselt sellest linnast üldse ära ja tahaks lihtsalt korra veel kokku saada. Tüdruk ei usaldanud enam poissi ja pidas paremaks täielikult poissi ignoreerida. Sel ajal oli mõlemal mahti järgi mõelda ja nad hakkasid aduma, et arusaamatused tulid erinevustest kultuuris. Poisi segadusest sai tänu kohalikele sõpradele unelm ja tüdruk kohtles poissi nagu oma sõpru kodulinnas, eeldades, et ka poiss saab tema suhtumisest ja hoiakutest kohe aru. Mõlemad said kogemuse võrra rikkamaks, aga nagu päris elus ikka, alati ei ole õnnelikku lõppu. Kokkuvõttes kestis kogu suhtlus ainult kaks kuud - üks ilus kuu ja teine kulges segastes meeleoludes.

Eid al-Adha tseremoonia

Inglise keeles nimetatakse seda „ohverduste festivaliks“, kuid festivaliks nimetamine ei ole eriti kohane, pigem ikka tseremoonia või traditsioon. Netis uurides leidsin ka feast of sacrifice.

Tegu ei ole ainult Indoneesias toimuva pühaga, sest seda tähistavad moslemid üle kogu maailma.

Lühidalt ja lihtsalt saab öelda, et iga aasta näidatakse jumalale oma pühendumust sellega, et ohverdatakse loomi (kitsed, veised, pühvlid või mujal Araabiamaades ka lambad ja kaamlid). Liha jagatakse kolmeks võrdseks osaks: perele, sugulastele ja lähedastele tuttavatele ning üks osa vaestele.

Seda traditsiooni on järgitud juba sellest ajast peale, kui Piibli lugudest tuntud Abraham pidi ohverdama oma poja Ishmaeli, kuid jumal nägi mõlema poole täielikku pühendumust ja viimasel hetkel lasi ohverdada poja asemel lamba.

Tseremooniatele ja palvetele eelnevalt pühitseti kõigepealt Hajji ehk palverännaku lõppu, mistõttu ohverdustele eelneval õhtul nägime tänavatel lastest-noortest koosnevaid gruppe, kes kõndisid tõrvikutega oma piirkondades ringi, täites nii oma osa tseremoonias.

Järgmisel hommikul (laupäeval) oli meil ühikas väga vaikne, sest kõik olid pühadeks läinud ära oma kodudesse ja tavapärase muusika ja palvele kutsele asemel oli kaugemalt linnast kuulda sarnaseid kutseid. Osad meie rahvusvahelisest pundist käisid ka moshees sellest palvest osa saamas. Erinevused tavapärase palvetamisega olid peamiselt riietuses, sest traditsiooni järgi tuleb selga panna oma parimad riided, ennast korralikult pesta ja koristada oma ümbrus. Peale palvetamist järgneb üksteise õnnitlemine ja külastamine. Sellele järgneb sobivate loomade ohverdamine.

Läksime laupäeval umbes lõuna paiku linna ja selleks ajaks oli juba paljudes mosheedes loomad tapetud ning nägime kõikjal püstipandud katusealuseid või maha laotatud pappkaste, kus tegeldi loomade tükkideks hakkimisega ja jaotamisega. Ühe moshee ees jäime seisma ja läksime lähemalt vaatama. Seal oli just kaks veist valmis pandud ja ilma suurema ettevalmistuseta lõigati neil kõrid läbi. Peale seda kui nad olid surnud hakati kohe hakkima ja nahka maha tõmbama. Sedasi toimiti igalpool, kust me läbi sõitsime. Mõnes piirkonnas oli üleval tugev vere lõhn ja jõgede kallastel tegeleti magude ning soolikate puhastamisega. Omamoodi oli kõik väga orgaaniline, kuid liha oli koguaeg päikese käes.

Õhtul asusid pered lihast parimaid roogasid küpsetama ja sellepärast oli meil ühikas äärmiselt vaikne nädalavahetus. Lisaks oli linn nii tühi, isegi kaubitsemises oli puhkepäev ning kõik majaesised ärid olid tabadega suletud.

Uue nädala ajalehest sai lugeda, et sel aastal toimus Hajj’ist osavõtjate vedamiseks 451 lendu ja kokku läks Indoneesiast Mekkasse palverännule 183 000 inimest. Ohverduseks tapeti miljoneid loomi.

Kohalike käest kuulsime, et mägikülades ei julgeta peale pühi väga ringi liikuda, sest kardetakse, et tiigrid tulevad vere lõhna peale lähemale kui muidu.

Padang rolleril

Tüdrukute ühikas elan ma koos kolme eurooplasega, kellest kaks mu naabrid ja üks toakaaslane. Naabrid on pärit Tšehhist ja toakaaslane Ungarist. Me oleme kõik oma mõtteviisilt ja olemuselt sarnased ning kultuuriliselt ei ole me samuti väga eemal üksteisest (Euroopa ju).

Ühel järjekordsel vihmasel päeval võtsime kõik rõdule istet, et juua natuke kanget kohvi ja vaadata vihmasadu ning muidugi rääkida meie elust siin. Tšehhitar alustas lauset sõnadega, mul on siin igav. Mõtlesin korraks ja nõustusin. Me kõik olime oma kodulinnades juba kiirustavad tööinimesed ja sellist niisama aega nagu meil praegu lademetes käes on, ei kujutanud meist keegi ette. Esimesena tekib küsimus, aga mis me siis tegema peaks? Õppima rohkem, lugema rohkem või magama rohkem...sest õues sajab pidevalt vihma.

Või teine hetk ühest päevast, kus olime linnas ja suundusime suurima kohaliku kaubanduskeskuse poole. Enne sisenemist pillasin lause, et see ongi meie päeva tipphetk. Millele sain vastuse, et me oleme ise igavad, kuna ei leia paremat tegevust.

Tegu, tegutsemine või tegevus on meile nii harjumuspärane olemise viis, et ei oska midagi peale hakata ajaga, mis ei sisalda erilisi tegevusi või suuremaid plaane. Ma ei teagi kuidas siin olemist nimetada. Sedasi tüdrukute kolmikuna olime seal rõdul nagu vanainimesed kuurortis, kes viibivad nendes asutustes tavaliselt oma raskelt teenitud raha eest ja igavlevad seal mõnuga, nö kogu raha eest.

Kuid see, et me sedasi siia rõdule kogunesime on juba omamoodi muutus, sest me sotsialiseerume. Tuleme oma tubadest välja, et luua uutmoodi olemist. Ei tahagi enam olla oma toas rahus ja lihtsalt puhata nagu oli harjumus peale tööpäeva.

Taoline eluviis on kohalike hulgas väga levinud, et ollakse enamuse päevast oma tubadest väljas. Seepärast on tavaline, et inimesed siin on avatud ja altid suhtlust alustama iga möödujaga. Sinu tänavast saab „tuba“ ja lõpuks kogu ümbruskond koguneb sinu „kööki“. Lähikondlaste elud arutatakse üksipulgi läbi ja uudised levivad kiiresti. Väga vähe ollakse üksi, omaette. Nii tundubki, et suhtlus on paljude põhiline tegevus, samas sellest ei mõelda nii. Mitte nagu mina olen näiteks harjunud olema üsna palju kas omaette või koos kõige lähedastematega, aga seda aega täidavad tihti mingid tegevused. Käin kuskil, teen midagi või puhkan tegutsedes.

Need erinevused tekivad peamiselt tänu kliimale ja see ei ole mingi suur sõnum, et eestlane ei istu õues, kui on külm. Siin on soe ja seda koguaeg. Inimeste elatis tuleb väga paljudel tänu oma ärile, mis on nende kodu küljes, so nad müüvad kaupa oma koduukselt. Kui sajab vihma, siis ollakse varju all, sest vihm läheb üle ja see ei aja inimesi tubadesse nagu külmakraadid.

Kuidas muidu teab suvaline kohalik, et linnas, kus elab pea miljon inimest, on umbes 12 välismaalast ehk bulet. Jutud levivad nii kiiresti ja üle kogu linna...järelikult.

Või kuidas teab siin kahesaja tüdrukuga ühikas igaüks, et meie, välismaalased oleme teistsugused, so me ei pea neid tüdrukuid automaatselt oma õdedeks ning meilt ei saa oodata sellist käitumist, millega nemad on harjunud.

Kuigi ei ole olnud veel mahti teooriatesse väga süveneneda, siis on võimalik seostada kollektiivne mõtlemine kliimaga, seotust kogukonnaga tugevdab religioon ja väljaspool kogukonda sul lihtsalt ei ole kohta kus olla. Selline privaatsuse puudumine loob suhtluskeskonna, kus teravaid arvamusi või tõdesid välja ei öelda. Palju asju silutakse ära sõnaga „võibolla“ ja erinev suhtumine peidetakse naeratuse taha, et püsida kogukonnas sees.

Niisiis võibolla meie otsingud rolleriga ei saagi paremat tulemust anda, kuna me otsime tegevusi, aga me ei suhtle veel sellisel tasandil, et suhtlusest saaks meie mõistes tegevus ja päeva sisu. Äkki kultuur ei ole siin galeriis või kultuurikeskuses, sest inimesed ise taasloovad seda igapäevaselt omavahel rääkides. Folkloor elab seal, kus on inimesed. Ei tahtnud liiga tähtsaks minna...võimalik, et ma pole üldse millestki siin veel aru saanud.