Vipassana meditatsioonilaager

Kui olime detsembris Yogyakartas Ethelil külas, siis tuli jutuks, et paljud darmasiswa programmi tudengid on käinud Bogori mägedes ühes meditatsioonilaagris. Enamuse emotsioonid selle laagri osas olid ülevad ja jõuluõhtul ühines meiega üks saksa noormees, kes just sealt laagrist tuli ning vaatamata 11tunnisele bussisõidule väga värske olemisega meiega ühines. Sealt see mõte idanema hakkaski, et me Frediga võiks ka seda proovida, sest uudishimu oli suur. Tolle reisi sisse me seda laagrit ei saanud paigutada, aga mõtlesime, et enne äraminekut lähme sinna kindlasti.

Nii saigi olema, et aprilli alguse laagrisse panime oma nimed kirja.

Esimene õhtu, kui olime oma kotid ära pannud ja väärtuslikud asjad ära andnud, sh kiusatust tekitavad vahendid nagu raamatud ja arvuti, sest igasugune keskendumist segav tuli ära anda, (isegi märkmikku ei tohtinud enda kätte jätta) sõime kõik koos õhtust ja jutukõmin levis üle saali, sest kõigil oli tahtmine enne vaikimist oma mõtted ära öelda.

Kirjutan neid mõtteid pea kaks nädalat hiljem seepärast ei ole nad kindlasti nii teravad, kui kogemise hetkel, aga selles peitub ka oma iva – on väga loomulik, et emotsioonid ja mõtted on muutlikud ning mis eile tundus veel väga oluline ja jagamistväärt ei ole seda täna enam mitte.

Kogu selle laagri vältel vaatlesin oma emotsioone, mõtteid ja tundeid-aistinguid, mis kerkisid ja taas unustuse hõlma vajusid. Sain väga selgelt aru, kuidas kõik minuga toimuv on püsitu – aistingud tekivad ja kaovad, mõtted kerkivad ja ununevad. Kogu selle protsessi käigus paluti meil püsida enda keha piires, mis tähendas vaikimist, silmsideme vältimist ja üldse teiste olemasolu tähelepanemise vältimist.

Rääkimisest ei tundud ma üldse puudust, sest sellist tormlemist, mis minu peast mõtete kujul läbi käis ei ole oleks kellelgi vaja kuulda olnud. Mitte, et oleksin olnud kimpus väga raskete mõtetega või tumedate emotsioonidega, vastupidi, kõik oli väga igapäevane ja tühjatähja ketramine. Aistingutega seotud ebamugavus, nagu valu seljas ja põlvedes, millest hullematel aegadel püüdsin läbi hingata. See oli väga huvitav, kuidas võid viia oma keskendumise ühte punkti, seda vaadelda, kombata valu ulatust ja siis keskelt tugeva ning selge hingetõmbega valu laiali lammutada.

Päevakava oli meil täpselt paigas: äratus kell neli hommikul, edasi toimusid erineva pikkusega meditatsiooniseansid saalis, kus olime kõik koos. Päevas kolmel korral pidime kogu aja seal püsima, üeljäänud nelja meditatsiooni osas võisime ise valida, kas oleme saalis või oma toas. Saalis oli mul alati lihtsam keskenduda ja tõesti vaeva näha, sest oma toas kadus see võime lihtsamini ära. Paaril korral, kui toas olles mõtlesin, et viis minutit lasen kehal olla täies pikkuses, jäin lihtsalt magama. Teistel kordadel uitasid mõtted kuskile kaugetele radadele. Ma küll suutsin säilitada mingi võime neid ka vaadelda ja saada aru, kuidas mu mõttetegevus tegutseb.

Magama läksime üheksa ajal õhtul ning 7 tundi uneaega möödusid mul väga kiiresti ja sügavas unes viibides. Avastasin seal, et suudan unenägusid paremini meelde tuletada ja nad ei tundunud mingi eraldi maailmana nagu tavaliselt olen mõelnud, et alateadvus teeb trikke. Üldse meile seletati, et alateadvus ei ole tegelikult kuskil peidus ja kui oskame meditatsiooni abil piisavalt keskendunult vaadelda, siis on kõik koguaeg teadvuses. Inimene ei süga ennast alateadlikult või reageeri ilmamuutustele alateadlikult. Sain enda jaoks sellest nii aru, et tavaelus ma lihtsalt tähtsustan oma mõtteid ja mingeid tegevusi rohkem, kui aistinguid oma kehal, st teen valiku, mida tähele panen. Kuid kui kohtled kõike endas toimuvat võrdselt, siis ei ole miski enam alateadvuses vaid saab üheks tervikus. Prakitaks oli selle nimi free flow ehk vaba kulgemine kogu keha ulatuses. Siinkohal mainin ikka, et see on minu kogemuse järgi nii. Igalühel on oma rada kõndida.

Selle laagri tulemit on raske panna sõnadesse ja teha mingeid kokkuvõtteid, aga kui sealt välja tulin, siis tundsin, et olen puhtam ja meeled on kirkamad. Tajusin, et kogen rohkem selliseid hetki, kus olen praeguses hetkes ega vaju oma mõtetes kuskile ära. Tundsin oma hingamist ja koos sellega ümbritsevat selgemalt kui kunagi varem , võibolla sarnaselt oma varase lapsepõlvega, mida kahjuks ei mäleta.

Ka nüüd paar nädalat hiljem kogen neid vaikusehetki, kus ei ole ühtegi mõtet peas ja see on lihtsalt loomulik, ma ei pea selleks ennast pingutama. Tunnen, et minus on rohkem uudishimu ja tahet asjadest aru saada. Kuulata inimeste lugusid olenemata nende välimusest või esmastest reaktsioonidest. Tööd endaga saaksin veel kõvasti teha, et vabaneda eelarvamustest ja planeerimisest, mis tekitab mõtete näol peas palju müra. 

Algus sai selle laagriga igastahes tehtud.

Toba järv Sumatral ja Niase saar

Ma ei oleks veel mõnda aega tagasi osanud arvata, et ühel päeval rüüpan värsket ananassimahla järve keskel saarel, mis tegelikult on tekkinud supervulkaani purske tagajärjel. Seega, minu all oli vulkaani sisu, mis umbes 75 000 aastat tagasi kogus enne purset nii palju jõudu, et peale tule ja laava möllu lendles õhus tuhapilv, mis alandas aastateks temperatuuri 3-5 kraadi ja tuhk ise jõudis välja Indiasse. Tänasel päeval on kõik uppunud rohelusse ja järv sillerdab oma rohekassinises säras. Turistid tulevad sinna üle maailma kokku, et nautida rahu ja vaikust ning privaatsust, tegelemaks oma vaimse poolega. Mulle tõesti meeldis Toba järve ümbrus ja Tuk-Tuki väike poolsaar, mis oli täis tipitud erineva suuruses majutusasutusi. Kõigele lisaks oli hooaja väline aeg, mis muutis poole saarest justkui väljasurnuks, aga lisas vaikust.

Olen eelnevalt juba rääkinud sellest, kuidas aegajalt tekib igatsus hea ja mitmekülgse toidu järele, sest padangi köök on oma vürtsikuses ka piiratud valikuga. Romlan, kus ööbisime ja veel mõned restoranid saarel pakkusid suures valikus värsket ja tõesti maitsvat toitu, mis väga eesti päraselt väljendades, pani kõhu rõõmust ruigama. Niiet võin julgelt öelda, et sõin oma raha seal maha. Mõnel õhtul lubasime endale ka kangemat joogipoolist, kui tavaline indoneesia tee.

Toba kandis suveniire ja pakutavat käsitööd uurides jäi silma, et nad ei küsigi üüratuid rahasummasid vaid mõnel puhul lausa üllatuslikult väikese raha eest sain endale ilusaid sooje salle. Ma oleks tahtnud neid vähemalt 20 tükki osta, aga esiteks kulus raha söögile ja teiseks pidin endale aru andma, et olen praeguses eluetapis nagu tigu, kes kannab oma kodu kaasas, sest seljakott saab olla ainult nii raske, kui ma kanda jõuan. Siiski, millised mustrid ja kombinatsioonid, raske oli seda kõike lihtsalt silmitseda.

Sellises söömise, magamise, päevitamise ja ujumise rütmis möödus kuus päeva kiiresti ja kohe üldse ei vaimustanud mõte, et peaks minema tagasi tavapärase Indoneesia möllu sisse, kus sa oled pidevalt teiste poolt tähelepandud ja kõigi pakkumiste sihtmärk. Teisalt oli see piisavalt pikk aeg, et tunneks ka juba kerget igavust.

Me olime tulnud Toba äärde bussiga ja kannatanud ära 18 tundi Sumatra saare olematuid teid, rohkelt kurve, rappunud koos bussiga läbi aukude ning selle kõige keskel püüdnud magada. Muuseas magasin neli tundi kindlasti üsna sügavalt, mis annab tunnistust sellest, et Indoneesia on mind muutnud. Kodus ei saanud üldse magada, kui ei olnud täielik rahu ja vaikus, aga siin poole aastaga olen õppinud magama BUSSIS, mis kihab jutust, muusikast ja rapub uskumatult palju.

Peale Tuki-Tukilt tulekut pidime võtma järgmise bussi, et pääseda Parapatist Sibolgasse. Seekord rändasime sedasi umbes kuus tundi ja päevasel ajal. Suuri busse sinna ei läinud niiet istusime u 12 kohalises minibussis, mis nagu Indoneesias ikka, oli täis tuubitud ja onud tegid bussis suitsu. Kuid jäin ellu ja praegu tagantjärgi kirjutades tundub see kõik nii koomiline. Kasvõi see, kuidas kohalikel pole tee ääres liikudes mingit ohutunnet. Väiksed lapsed mängivad, vanurid kõnnivad ja koolilapsed paari kaupa kõrvuti ning alati peab olema bussisjuht see, kes märkab, pidurdab. Tehes selle käigus ootamatuid pöördeid niiet kanad kraavis lendu püüavad tõusta ootamatult tekkinud tuulekeerise tõttu. Selline see elu siin on ja kõige selle sees olles ei jäägi kuigi palju aega looduse imetlemiseks. Mõnes kohas tuleb lihtsalt võtta stopp ja aknast nähtav ürgloodus endale mällu talletada, sest kindlasti ei julge lubada uuesti Sumatrale tulekut ja kui peaksingi tulema, siis kas kõik see enam alles ongi.

Sibolga, mis on väike sadamalinn tundus mulle peale neid külasid ootamatult moderne. Korralikud tänavad, uued ehitised...aga sellega see piirdus ka, muidu ikka nagu tavaline linn oma sagimisega.

Praamiga meil vedas päris kenasti, sest meil ei olnud aimugi, mis päeval või mis kell saab üle vee sadamasse, kuhu meie soovisime Niase saarel jõuda. Tuli välja, et vaid kolme tunni pärast oli praam Teluk Dalami minemas.

Sõit kestis terve öö ja järgmise päeva hommikul olime kohal. Ma pean tunnistama, et olen siin muutunud natuke allergiliseks inimeste suhtes, kes kohe laeva uksel tõttavad oma teenuseid pakkuma, niiet pean endale sisendama tähelepanelikkust oma suhtlemises. Pean lihtsalt jälgima,et ei ärrituks liiga kergelt. Seekord see õnnestus päris kenasti või sattusid olema lihtsalt arusaajad inimesed. Peagi aga selgus, et bussiga laupäeval on kehvad lood ja turupäev. Sellest ei olnud lugu, sest saime ennast kahe motika peale ning otse Sorake randa, kuhu tahtsime öömajale jääda. Tee peal selgus, et mind sõidutanud juht on ühtlasi ühe majutuskoha omanik ja kutsus meid oma kohta vaatama. Tal oli täiesti viisakas koht ning rippkiiged ootasid lõõgastujaid. Kokkuvõttes läks see sagimise osa üsna libedalt.

Nias on üks neid saari, mis sai 2004. ja 2005.-nda aasta tsunamides tugevalt kannatada. Meie majutuspaiga omanik rääkis, et kogu rand oli enne seda täis puust bungaloid, mis olid väikesed ja mugavad. Nüüd ei ehita keegi enam puust, kõik peab olema tugev ja kindel ning toad on teisel korrusel. Sellega muidugi kadus pool õhustikku, mis seal enne oli. Kuid tundsin ikka, et olek on chill ja elul seal on aeglane rütm. Vähemalt olles külastaja poolel.

Rannaelu avanes otse meie silme all, kus riffide peal koguti krabisid, karpe ja väikeseid kalu. Midagi nad otsisid pimedas taskulampidega ka. Käisime isegi snorkeldamas, et näha natuke paremini milline veealune elu välja näeb. Kuna ma tegin seda esimest korda, siis oli küll tunne nagu oleks suurde akvaariumisse sattunud keset värvilisi kalu ja taimestikku. Asjatundja silm ütleks ilmselt, et riff on saanud kahjustusi ja koralle pole enam kuigi palju alles. Sellega seoses meenus ka, et lugesin just hiljuti esseesid riffide teemal, mida looduskaitsjad üritavad päästa kohalike käest, kes dünamiidiga seal kalu püüavad ja need uimastatud kalad edasi kokkuostjale müüvad. Üldse see probleem on Indoneesias ja Filipiinidel väga suur, sest neist kahest riigist tuleb 80% maailma akvaariumi kaladest ja neist väike väike osa on kogutud uuel ning loodustsäästval meetodil, kus kohalikud on saanud õpetust. Ülejäänud kalad inimeste akvaariumides on jõudnud sinna karmi hinnaga. Loomulikult pole kalad ainus nö lukskaup, mis Indoneesia saartelt välja viiakse. Kõik, mis siin on väärtuslikku püüavad kohalikud ära ärida luksuskaupade ahnetele rikastele, et saada oma lastele kooliraha. Neil pole palju muud võimalust lihtsalt ja alati leidub ostjaid.

Niasel käisime külastamas ka traditsioonilisi külasid, mis on tuntust kogunud tänu ehitusstiilile, kus ei kasutata naelu. Muuseas osutus nende majade vastupanuvõime maavärina ajal suuremaks, kui tavalistel majadel. Tänu sellele on nad ka hästi säilinud. Ma ikka ei saa üle sellest võrdlusest, et oleks külastanud nagu Rocca’al Maret Indoneesias. Ühe suure erinevusega muidugi – Niase küla oli täies elujõus ja inimeste poolt asustatud. Meil olid seal abiks viiene kamp koolipoisse, kes osutusid väga toredateks giidideks ja viisid meid igalepoole, isegi üles kirikutorni, mis oli justkui lukus, aga nende arust võis sinna minna küll. Lisaks rääksid nad küla ajaloost ja kõige tähtsamast hoonest rumah adat, kus hoitakse vanu traditsioone elus. Kuningat enam pole, aga tema kohta täidab külavanem.

Nii Toba äärset asustav elanikkond ja sama Niasel on enamus kristlased, mis toob nad natuke meile lähemale. Nad söövad sealiha ja joovad kanget kraami ka. Mehed on veidi rahulikumad, sest nad ei ole vist nii kiimaseks muudetud nagu on moslemi mehed, kes aegajalt mulle veits segased tunduvad, kui aus olla.

Mul on hea meel, et leidsin oma lemmikkoha Indoneesias ja saan mõtteis vahel tulla tagasi Sumatra hästi varjatud oaasi, kus vulkaan enam ei tegutse ja järvevesi pakub mõnusat jahutust.

Meil avanes juba sama reisi jooksul tegelikult võimalus tagasi tulla, sest Sibolgal selgus, et sealt on turvaliselt võimalik tagasi minna ainult üles põhja, so tagasi Toba äärde. See andis meile lisa neli päeva, mis olid teistsugused kui esimesel korral, aga mitte tingimata halvemad. Lihtsalt me ei saanud ööbida minu lemmik majutuses Romlanis rohkem kui ühe öö, sest meil ei olnud broneeringut. Sellest ei olnud lugu, sest majutuskohti saarel ju palju. Meil lihtsalt ei vedanud, kuna sattusime üheks ööks kohta, kus esimeses toas elas rott ja teises toas olid voodis lutikad. Üks magamata öö, aga õnneks oli seal sooja veega dush, kus saime kõik ööune häirijad maha pesta.

Järgmine koht, mille välja nuhkisin oli kordades parem. Saime ööbida traditsioonilises batakite elamus. Väga lihtsalt oli kõik lahendatud, aga sellegipoolest oli seal väga mõnus olla. Pealegi olid omanikud parimad, keda siiani kohanud olen. Väike üllatus oli nädalavahetuse linnanoorte pidu, mis kestis meie kõrval kaks päeva ja oli hirmus lärmakas, aga mitte ka kõige hullem. Saime ennast ikka eelnevast teekonnast jälle välja puhata ja mõtiskleda.

Viimane sõit tuli meil hirmus pikk. Ta oleks olnud hirmus pikk ka juba siis, kui põhimaantee sild oleks terve olnud, aga kuna see otsustas samal ööl just kokku variseda, siis otsustati, et buss sõidab ringiga Padangi, läbides maakonda, kus me muidu poleks läinud. Kuid sellest poleks ka midagi olnud, kui meil oleks see nägemata jäänud, sest muud peale palmiistanduste seal suurt ei olnudki. Meie sõit Parapatist Padangi kestis kella viiest õhtul ülejärgmise hommiku kella kuueni, mis teeb kokku 37 tundi bussis. Jah, kooliaja bussireis tuleb meelde, aga teed Euroopas on ikka kordades paremad. Vähemalt jääb hästi meelde see reis tänu lõpulahendusele.

Pealinn Jakarta

Linn, kus elab ja töötab umbes 12 miljonit inimest, ei jäta mind ükskõikseks. Pean tunnistama, et kõik need korrad olen tundnud vaimustust. Pilvelõhkujates on midagi, mis mind paelub, kuid linn ei koosne ainult neist. Jakarta on täis kontraste, kus tornmajade vahel ja ees on tänavatoidu müüjad pakkumas kõike seda, mida kampungis ehk erinevates kodudes süüakse. Kampung tähistab nii töölisklassi linnaosasid, kodukohta või vaeste väikeseid hütte, mis on leitud materjalidest kokku klopsitud.

Kogu ala, mis kannab koondnimetust Jakarta on tõesti hoomamatu, kuid turistina piirkond kitseneb, sest mul ei ole midagi teha linnaäärsetes kampungides ja neid on palju. Kesklinn koosneb äri linnaosast, ostulinnakutest, hiinalinnast Glodokist ja mereäärde jäävad vanalinn ning sadama ala Sunda kelapa ehk hollandlaste pärand, mis hetkel laguneb väga kiiresti.

Pealinnlased võivad ilmselt oma eluga rahule jääda, sest kui palk võimaldab, saavad nad osta kõike, mida nö läänel pakkuda on. Suur hulk brände on esindatud ja ostulinnakutesse kokku koondatud. Sain isegi Moleskine märkmiku endale osta. Niiet millegi saamiseks ei pea küll Indoneesiast välja reisima.

Seega, kui kuulud Jakarta eliidi hulka, siis võib elada õue minemata: kodust maa alla parklasse, sealt kontorisse või ostulinnakusse, kus saab süüa-juua, ostelda ja muu meelelahutusega tegeleda. Mistõttu vaestele jääb kokkupuute alaks ainult tänavad ja teed, kust rikkad oma autodega läbi sõidavad ja ummikutes istuvad. See ongi koht, kus teenivad elatist aknapesijad, toidu ja joogipakkujad (viimased ilmselt tunnetavad, et on rikkaid, kes ei ole oma kunagist kampungi veel unustanud) ja uitavad kerjused rahakopsikutega.

Kuigi Indoneesias elavad peamiselt moslemid, ei ole Jakarta teistest suurlinnadest moraali poolest küll erinev, sest saadaval on uimastid, prostituudid, alkohol ja minnes leebemaks sealiha ning naiste vabadus riietuda vastavalt oma maitsele. Tänavatel on näha suuri plakateid, mis püüvad inimesi informeerida aidsist ja turvalisest seksist ning kondoomid on kassatsoonis.

Tähelepanu turistile osutavad transpordijuhid ja kerjused, muidu pealinnlased on juba omaks võtnud ükskõikse suhtumise. Kuigi ühes baaris, kus veetsime terve õhtu õlut juues ja elavamuusika bändi kuulates, ei pidanud baari omanik paljuks meiega liituda ja uurida meie tegemiste kohta. Või teine juhtum, kus ootasime Frediga rongi istus meie kõrvale Bogori ja üldse Indoneesia suurima botaanikaaia direktor ja lobises niisama maast ja ilmast. Kõige kummalisem oli veel see, et kui kuu aega hiljem seda botaanikaaeda külastasime, siis järgmisel õhtul jalutades ta kõndis meie taga päris pikalt enne, kui teda märkasime ja uuesti juttu tegime. Tõesti väga soe ja lihtne inimene, kellega oli meeldiv rääkida. Niiet mitte kõik ei ole veel seda kampungist saadud ühtsuse tunnet kaotanud.

Meelsuse ja oleku poolest oli minu lemmik Glodok ehk hiinlaste linnaosa. Kuhu viimasel külastusel läksime just hiina uue aasta saabumise eelsel päeval. Nägime seal pidustusi täies hoos ja samuti palvetamist budistlikus templis. Kohal olid ka kaamera ja telemehed, kes pidustusi salvestasid. Meie muidugi ka koos nendega. Tänavatel müüdi kõiksugu kaupa ja kingipakke uue aasta vastuvõtmiseks. Puuvilja ja juurvilja valiku poolest oli sealne piirkond kindlasti üks paremaid. Samuti mereannid ja muud putukad ning konnad.

Jakarta on segunenud linn ja täpselt oma inimeste nägu, sest inimesi sinna voolab enamustelt Indoneesia alla kuuluvatelt saartelt ja tulles oma peredega õnne otsima võtavad nad alati kaasa ka tükikese oma kodust ja kultuurist. Elagu campur ehk segu kõigest.

Bali saar

Bali on tänasel päeval paradiis lõõgastust otsivale turistile, kes on oma tööga teenindud hulga raha ja nüüd valmis seda hoogsalt kulutama. Kõige rohkem näeb saarel austraallasi ja venelasi. Isegi uudistest käis läbi, et aastaga on Balit külastavate vene turistide arv kasvanud 50 prosenti. Ülejäänud rahvustest kuulsime palju prantsuse ja saksa keelt. Muidugi räägiti meile Jaava saarel korduvalt, et Bali on kallis. Seega mõneti ka trotsist tahtsin näha, kas asi on tõesti päris nii nagu räägitakse.

Praegu kirjutades mõtlesin, et saime päris kenasti seal hakkama, kuigi pidime alati hindade osas kauplema ja rohkem otsima, et leida majutust vastavalt meie võimalustele. Bali ei ole väga seljakotimatkaja sihtkoht, aga tänu sellele, et oleme kohaliku toiduga nii harjunud saime ikka soodsalt söönuks, sest bali elanikule mõeldud warungide hulgas leidus piisavalt selliseid, kus koheldi meid kohalikega võrdselt.

Suuremad turistikeskused on peamiselt mereääres ja üks suurem vaimsema suunitlusega linn Ubud asub saare keskel. Seal on kõik väga organiseeritud ja igal sammul tahetakse sulle midagi pakkuda. Aktiivseid tegevusi ja majutuspakette või eribusse, mis viivad ühest sihtkohast otse teise. Kogu saarel leiab erataksosid, mis pakuvad transporditeenust karmi hinnaga.

Vast suurim väljakutse oli transport, sest bemo st avaliku transpordi süsteem hakkab seal välja surema. Turism on inimeste elatustaset niipalju tõstnud, et rolleri või motika jõuab ikka peaaegu igaüks osta, mistõttu bemo juhtidel on järjest raskem oma mikrobussi inimestega täita ja meilt küsiti küll ikka ulmesummasid väikeste otsade eest. Nad rohkem peavad ennast juba taksodeks. Mitmel korral loobusime ja hääletasime hoopis. Sedasi kombineerides saime oma soovitud sihtkohad kõik läbi käia ilma, et oleksime üle maksnud. Muidugi jala liikusime ka tänu hääletamisele päris palju. Aga seetõttu nägime saart paremini ja sealseid väikeseid kombeid.

Vaatamata saare väiksusele on seal palju rohelust. Peaegu sadamast hakkab suur rahvuspark ja saare keskosa on tänu mägedele ka üsna roheline. Riisipõlde leidub muidugi palju, aga ka siin on turism juba kahju teinud, sest saarel ei ole enam mitmeid aastaid piisavalt saaki, et saareelanike vajadused katta. Põhjus peitub selles, et majutusasutused tarbivad niipalju vett, et põldudele enam ei jagu piisavalt. Põldude alt vabanenud maad kasutatakse rannaläheduses villade ehitamiseks ja kõik pakkumised teeäärtes on inglise keelsed, seega mitte kohalikele.

Ent siiski on saarel palju vaatamisväärset, eriti tulles Sumatralt on kontrast väga suur arhitektuuriliselt. Palju on hinduistlike templeid ja igas koduaias on ka väikesed altarid igapäevaste talituste läbiviimiseks. Päikeseloojangu ajal levib saarel ääretult mõnus viiruki lõhn ja värsked ohverdsed jäetakse erilistesse kohtadesse ning veega piserdatakse oma ärisid, et õnn ei jätaks maha ja kurjad vaimud ei tuleks ründama. Mina sain sellest aru nii, et kohalikud ikkagi üritavad hoida tasakaalu ja oma kombeid.

Ma ei taha kasutada sõna autentsem, aga saare keskel on küll rituaalide läbiviimine loomulikum, kus on turiste vähem. Elul seal on teine rütm.

Turistikohad on alati elavad ja kohvikud ootavad oma väliskülalisi einestama. Palju reklaamitakse tervisetoite ja mahekultuur on Ubudis väga levinud. Isegi ökopeod on olemas. Kunstipoodidel ei ole lõppu ega algust, neid on lihtsalt väga palju.

Balil on prügisse suhtumine hoopis teine. Püütakse vähendada plastiku kogunemist ja üldse on mitmeid taaskasutuse võimalusi ning tänavad on puhtad.

Ubud mulle meeldis, paar päeva võib seal ringi küll jalutada. Kuigi meie sealoleku ajal sadas palju vihma ja selletõttu puhkasime rohkem toas ja lugesime raamatuid.

Tore oli see, et Sanuris (saare lõunaküljel) elas üks meie programmi eestlane Helen, kes meid enda juures ühe nädalavahetuse majutas. Nende maja oli jällegi mitme peale üüritud ja sedasi igasugusest sagimisest eemal, oli seal väga mõnus olla. Tegime isegi kartulisalatit ja pastat ning üldse rohkem harjumuspäraseid toite. Nii mõnus, et saime seal ööbida.

Muidu mulle väga kokkuvõtteid ei meeldi teha, aga korralikult rahaga varustatud turistile peaks Bali olema ideaalne sihtkoht: väikese saare peale on seal huvitavaid poode riiete ja jalanõude soetamiseks. Hulgaliselt kohvikuid ja spaasid. Jooga kurususeid on seal lihtne leida ja sukelduma minna. Millegi taolise peale mõtlesime siis, kui ühel õhtul poe ees õlut rüüpasime ja leidsime, et me ei ole Bali turismimajandust eriti üldse toetanud. Isegi majutuse saime soodsma, kui seal tavaline ja tänu sellele ka kodusema, sest elasime kellegi kodu teisel korrusel.

Õuel oli seal lõppematu sagimine koos kukkede, kanade, laste ja vanuritega. Nad kõik olid väga loomulikud ja soojad. Järelikult ikkagi võib igaüks endale Balilt meelepärast leida, tuleb lihtsalt rohkem nurgataguseid läbi käia.

Jaava saar

Rongi tsuhha-tsuhha taustaks, tunnen, kuidas reisiletuleku elevus kehas laiali valgub. Võibolla ma ei naerata väliselt, aga sisemiselt olen rõõmus ja vaba. Muidugi lööb välja ka, et olen rõõmus. Sai ju nii kaua seda reisi oodatud.

Esimene sihtkoht on Yogyakarta, mis kõikvõimalike kirjelduste kohaselt on Jaava saare kultuurisüda ja kihab tänu noortele ning elavatele kunstnikele-muusikutele. Rongijaamas erilist muutust senikogetuga võrreldes ei taju, sest nagu varemgi, on vastas hõikavad transpordi pakkujad ja tavaline sagimine räämas hoonete vahel. Rongijaama ooteplatvorm oli kena, kuigi veidi väsinud olemisega.

Tänavatel märkan esimesena ilusaid postkaste, mis on suured ja oranžid.

Seljakotimatkajate ööbimispaigad on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Esimeses väikeses tänavas, kuhu sisse keerasime, jääb silma soodne hind majutuse sildi all ja sellest saabki meie peatumispaik. Perekond on äärmiselt tore ja saame kohe alustada oma indoneesia keele praktiseerimisega.

Reisi esimene nädal mille Yogyas veetsime oli vaimustav ja seda mitmel põhjusel. Esiteks muidugi vaba meeleolu ja tundsin, et mul on jälle võimalus jälgida ümbrust ja inimesi ilma, et keegi mind kõnetamisega pidevalt segaks. Turisti elu on muidugi täis pakkumisi ja tähelepanu alla sattumist, aga mitte sellisel viisil nagu „kodulinnas“ Padangis. Järgmine elevuse laine tekkis tänu tänavatoidule ja selle hämmastavalt suurele valikule. Muidugi ka see, et saime kõhu täis, aga ei maksnud selle eest eriti midagi. Tänavapilt oli kirju, sest inimesi leidus igasuguseid – kunstnikke, muusikuid, pikutajaid, rikkaid, vaeseid, eriusu pooldajad, veidi hulle ja vanureid, kellelt on raske pilku ära saada, sest nende olemine on nii ilmekas ja nad kannavad endas niipalju ajalugu. Oma panuse andsid ka turistid, kelle hulk oli meie jaoks suur. Lõpuks ka veel need imearmsad väikesed tänavad, mida mööda palju-palju kordi raamatupoodi või kohvikuse läksime.

Kuigi eelnev loetelu nõudis juba palju tähelepanu oli Yoygas kultuuriline pool, millest ei saanud mööda jalutada. Käisime vaatamas suuri turistiatraktsioone nagu Borobudur ja Prambanan ning sultanipalee kesklinnas. Esimene ja teine on templikompleksid, mis tänu hollandlastele uuesti avastati ja korda tehti. Tänasel päeval on need üleorganiseeritud turistilõksud, kus sissepääs ja väljapääs on kuskil peidus suveniiri putkade taga. Kooliõpilased tuuakse üle riigi kokku ja siis nad valguvad laiali ja võivad iga nurga juures sulle oma telefoni nina alla lükata sõnapaariga „Foto miss?“

Kuid siis nad ronivad jälle bussi tagasi ja lõpuks õnnestub kuskile vaiksesse nurka maha istuda, et imetleda ja mõelda nende võimsate templite peale. Kuidas oli võimalik neid kunagi keset džunglit ehitada ja mis oli nende algne mõte ja väärtus ning eelkõige pühadus inimestele. Prambananis õnnestub see mul paremini, sest viimases templis jäime vihmalõksu ja pugesime ühe pühamu katuse alla. Judinaid üle selja ei jooksnud, aga mingi aukartus või austuse tunne tekkis küll.

Sultanipalee on alles tegutsev, st seal elatakse sees ja tänu sellele on liikumis- ja nägemisvõimalused piiratud.

Kõige selgemalt jäi meelde kuskilt nurgatagant leitud traditsioonilise muusika harjutajad. Nurgataguse all mõtlen vaiksemat kohta ja nende muusika oli minu kõrvale juba täiuslik. Laul ja gamelani orkester. Lummav oleks vist kõige õigem sõna, sest ma ei tahtnud üldse tõusta ja sealt edasi liikuda. Muuseumitubades oli väljas igasugust „nodi“ nõudest kuni batiku näideteni ja pilte paleest ja elust seal sees. Leidsime ühe kuju, mis meenutas kangesti Kalevipoega. Huvitav kas meie Kangro meistriteos? Hehe, oleks päris kummaline, eksole.

Yogya nädala sisse jäid ka jõulud, mis olid sel aastal väga teistmoodi, aga äärmiselt mõnusad. Meid lubas oma sofale Ethel, kes oli eelmisel aastal sama programmi raames Yogyas ja sel aastal sai pikendust. Ethelil ja tema viiel toredal sõbral oli maja, mille hõngu tunnen siiani kuskil meeltes. Jõulude tähistamine oli ikka nagu meilgi Eestis väga toidurohke, aga traditsioonilise seapare ja hapukapsaste asemel oli menüüs kartulipüree, värske salat, slovekkide tehtud kartulisalat, riis ja sojaubadest tehtud tempe, karri ja muidugi pasta bolognese kastmega. Hästi kirju ja erimaitsed segunesid õhtu jooksul ning koos jookide ja meluga jäi õhtust lahe mälestus. Veetsime seal terve nädalavahetuse ning teine pidu oli veel, kus austraallased näitasid kuidas nemad pidutsevad – viinakoksid, popmuusika, hallitusjuust ja grillitud krevetid. Miks mitte!

Kõik see ja Yogya jäi seljataha nin seiklesime läbi Solo, mis on esimesele väga lähedal ja püüab lisaks lähedusele veel sarnaneda ka, kuid „väikse vennana“ on tunda veidi linna enda väisksust: suurem tähelepanu ja vähem võimalusi meelt lahutada. Samuti pühamud Solo ümbruses on väikesed, aga tugeva mõjuga mulle.

Eriti Ceto pühamu, milleni jõudmine on omaette ettevõtmine, kuid vastutasuks pakub imelisi vaateid teeistandustele ja ergutab karge õhuga ning pühamu on lihtsalt sõnatukstegev. Üldse mitte ilu või suurus või nikerdused. Enamus mõjust tuleb sellest, et oleme pilvede sees ja tempel on nii vana ning seda ei püüta samblast puhastamisega varjata. Seal oli vaikne ja siis hakkas vihma sadama ning pugesime ühe katuse alla. Ühel hetkel tõstsime pea ja meie ees oli kuju keskmisest suurema fallosega, mis toob inimesi kokku viljakust paluma. Me ei palunud midagi, aga istusime niisama selle ees. Äkki oleme nüüd ikkagi viljakamad?

Teine pühamu Sukuh oli ainult viljakusele keskendunud ja meie fotokas hakkas seal trikke tegema. Valisime fookuse ja tegime pildi ja kui pärast vaatasime, siis oli pildistatav objekt kuskil all ääres. Mingid imelikud energiad.

Mõtlesime, et teeme ühe peatuse ka paljuräägitud kose juures, puhkame veidi. Jah, oleks see vaid nii olnud. Kose ümber oli püsti pandud kilomeetri pikkune rada, kus igal meetril pakuti sulle midagi. Kas müüa või vaadata mingeid tobedaid atraktsioone. Kosk oli ilus, aga ülerahvastatud ja istumispinke seal ka ei olnud.

Uue aasta tahtsime vastu võtta Bromo mäe otsas päikesetõusu vaadates. Selleks veetsime palju tunde ühistranspordis. Proovisime ära öörongi, ekonomi bussid ja lõpuks ka hääletamise. Viimasega meil vedas tõesti, sest üks äärmiselt tore ja lahke pere korjas meid teeäärest peale. Olime ka lahked vastu ja kuna kõik neli last õppisid inglise keelt, siis seekord utsitasime neid ise meiega keelt praktiseerima. Ema ja isaga rääkisime indoneesia keeles. Lisaks üles mägedesse saamisele, pakkusid nad meile ka öömaja ja süüa. See andis meile võimaluse ühe tavalise pere elu näha lähemalt kui seni selleks võimalust on olnud. Valdava osa ajast istusime küttekolde ääres puupinkide peal ja jõime teed või sõime midagi. Lapsed olid kõik erihuvidega ja väga iseseisvad. Ema ja isa töötavad mõlemad Jakartas, mis paistis ka natuke nende olekus välja. Mitte uhked või ülbed, kindlasti mitte, aga nad tõid linnast paremat toitu kaasa. Koogid on Indoneesias väga levinud kingitus. Lisaks olid nad kristlased ja vabama olekuga ning ei piiranud meid oma tähelepanuga.

Üles mäkke hakkasime ronima ja juba kahe ajal öösel ning enne panime kõik oma soojemad riided selga. Aga me ei olnud üksi ronimas, oh ei. See oli nagu palverännak. Inimesed lasid ennast autodega võimalikult kõrgele tuua ja siis roniti edasi tipu poole treppide ning mägitee kaudu. Meie kõndisime kogu tee. Üldse kogu selle öö ja järgmise päeva peale kõndisime kokku umbes 15 km. Üleval leidsime endale koha ja jäime ootele. Tegelikult kaua ei tulnudki oodata olime üsna täpselt päikesetõusu ajaks kohale jõudnud. Täpsustuseks veel, et mitte Bromo otsas vaid just tema vastas, sest siis näeb kogu mäestikku paremini ja tõepoolest vaade oli hingetukstegev. Päike tõusis kell 5 hommikul, meie Eesti aja järgi 00:00 ehk täpselt kodu aja järgi soovisime üksteisele head uut aastat.

Bromo otsas käisime ka ära, kuigi sebimist kogu massi vahel oli kõvasti. Nojah, aga ma ikka tahtsin vulkaani lähedalt näha. Kraatrit ja seda väävlisegust kerget tossu. Pettuma ei pidanud, see meenutas mulle kuskilt minekvikust geograafia õpiku pilti ehk siis Bromo oli nagu õpikunäide vulkaanist.

Ülejäänud linnad ja paigad, mida Jaava saarel külastasime või meie teele jäid ei ole nii erksad, aga ega kõik ei saagi olla hingetukstegev ja ilus. Kuskile peab jääma ka tavaline elu koos vaesuse, prügi ja riisipõldudega, kust päevast päeva tehakse käsitsi tööd. Ekonomi rongides istusime kõrvuti lihtsate farmerite, õpetajate ja sõduritega. Mis mind hämmastama pani oli ikkagi see, et kui nad reisivad, siis olgu kogu pere kaasas. Kõik lapsed, vanaemad, vanaisad, linnud ja hästi palju kingitusi. Kui mõni kingitus on jäänud veel ostmata, siis pole vaja muretseda, sest igas peatuses hüppab peale hulk kaubamüüjaid ja ongi kingitus olemas. Muidugi saab koguaeg süüa osta ja seda imeodava hinna eest. Mõnede kaubamüüjate hõiked on nii pähe kulunud nüüdseks – tahu, tahu; mizone, mizone: nasi, nasi: air, air, air ehk eesti keeles tofu, energiajook, riis ja vesi.

Jaava saarele me ringi peale ei teinud, aga tagasituleku teel laiendasime oma haaret kahe linna võrra Jakartast lääne poole. Esimene neist Bandung, mis reklaamib ennast kui väike Pariis ei ole seda kohe mitte. Ühe tänavaga juba Euroopast tulejat ära ei osta. Millega nad võiks hoopis tegeleda oleks linna üldmulje parandamine. Seal nägin ma kõige rohkem vaeseid tänaval kerjamas, mille kontrastiks olid viimastel aastatel püsti pandud hiiglaslikud ostukeskused, kuhu sai taksoga ukse ette sõita ja mööda punast vaipa turvakontroll läbida. Linna keskel on suur moshee, kus nägime väga palju mosleminaisi, kes kõik uurisid, mida moshee ümber müüakse. Mehed uurisid moslemi mütse ja palvehelmeid, samal ajal kui naised sobrasid ehetes ja pearättides. Üldmulje oli ikkagi kuidagi räpane ja hooletu. Tänavatoidu osas eriti, sest seal ei julgenud kuskil eriti midagi süüa.

Teine linn ja märksa vabam ning puhtam oli Bogor, mis asub juba täitsa Jakarta külje all. Linna keskel on suur botaanikaaed kebun raya, mis pakub palaval päeval palju varju ja kaitset õhusaaste eest. Mis mulle eriti meeldis olid ilusad pargid, hoolitsetud ja puhtad. Orhideemajas oli lihtsalt nii meeldiv. Viis tundi võib seal vabalt ringi jalutada ilma, et igav hakkaks ning õnneks oli nädala sees seal vähe rahvast. Mõnus kosutus igaljuhul peale rongides ja rongijaamades „elamist“.

Kuigi Jakarta, kus olime mõned päevad, on ka Jaava saare osa, siis sellest kirjutan eraldi.

Reisile

Viimase nädala koolitundides oleme käinud ainult Frediga kahekesi, sest ülejäänud grupikaaslased on juba Indoneesiat avastamas. Iuliusel on Java saarel Bromo nähtud ja Maluku saar ootab ees. Anna ja Jenna võtsid suuna Sulawesile ja Paupasse. Agnes kohtus ema ja õega Jogyakartas ja koos suunduvad sealt edasi Balile ning Lomboki.

Kogu nädala oleme tegelenud sõnavara laiendamisega ja tundides iseseisvalt õppinud või osaliselt koos mõne õpetajaga. Täna näiteks vaatasime huvitavat filmi Ida-Timori eluolust, samal ajal meie õppejõud hindas kohalike üliõpilaste eksameid. Meie eksameid ei pidanud tegema.

Laupäevani oleme veel kampuses ja siis lõpuks veidi üle kuuajasele reisile. Täpset plaani meil ei ole, aga mõned sihtkohad oleme välja valinud: siit lennukiga Jakartasse ja Jaava saarel Jogyakarta, Solo, Bromo ümbrus ning Bali saar. Tagasituleku teekond on veel lahtine, aga võimalik, et lõpuks teeme Jaava saarele ringi peale. Inspiratsiooni valikuteks saime Indoneesia Lonely Planetist ja tuttavate käest, lisaks loetud raamatute põhjal. Üritame võimalikult vähe seljakotte koormata, et oleks hea kerge reisides ja poleks liialt muret oma asjade pärast.

Kuna sudah biasa di sini (oleme siin juba harjunud), siis on reisile minek hea vaheldus ja saame keelt praktiseerida.

Reisi ajal blogi täiendamist ei julge lubada, eks elu näitab. Me ei tea isegi, kus me jõulude ajal oleme või kus saabub uus aasta.

Kõigile tuttavatele ja sõpradele soovime kaunist pühade aega ja nautige head toitu! Muidugi tehke meie eest lumeingleid ka (kui ikka on lund).

Igapäevasest

Ma olen Padangis elanud nüüdseks umbes kaks ja pool kuud. See on piisavalt pikk aeg, et tekiks uues kohas teatav elurütm, kus igapäevaselt on kindlad asjad, mida on vaja teha ja kohad kus saab süüa. Esimesed elevuselained on üle läinud ja sellega käib kaasas ka uudsuse kadumine. Kodustele jääb see silma ja juba uuritakse, et miks ma enam blogisse ei kirjuta. Samas ma ise saan ka vastuseid küsimusele : „Kuidas elu ja toimetused?“ stiilis „Kõik on ikka endine ja tavaline“, „Külm ja pime on õues“. Väga eestlaslik ja kodune vastus. Ma isegi tahaks nüüd juba öelda, et läheb tavaliselt ja vihmahooaeg endiselt kestab. Vahel on ilm parem vahel sajab mitu päeva järjest.

Samas, kui nüüd mõtlema hakkan, siis selle „tavalise elu“ katte all ühtteist ikka toimub, mis mind aegajalt muigama paneb või mõnd muud reaktsiooni tekitab. Näiteks täna õhtul, kui hambaid pesin, ajas muigama vastas elav tüdruk. Tema teguviisis ei olnud iseenesest midagi üleliia naljakat, aga lihtsalt viis, kuidas palvetamise rutiin väsitava päeva lõpus võib tõesti haigutama ajada oli minu jaoks koomiline. Ma ei jälginud otseselt teda, kuid lihtsalt jäi silma tema palvetamine: ta istus maha vaibale, sulges silmad ja kõigutas natuke pead küljelt-küljele ning haigutas paar korda, siis rullis vaiba kokku ja võttis oma pika valge jilbab’i peast. Mina pesin juba nägu ja kui rätikusse näo olin ära kuivatanud oli tema ka rõdule tulnud pesu korjama. Naeratasime üksteisele ja tegime omi asju edasi.

Keele valdamise osas teen küll edusamme, kuid sisukamate vestlusteni jõudmine võtab veel aega. Muidugi harjumatu on see, et üldiselt on indoneeslase küsimused väga otsekohesed ja vahel ka isiklikud. Näiteks ühikas tüdrukutega rääkides olen täheldanud, et abiellumiseks nende mõistes olen juba liiga vana. Tavaline küsimuste järjekord on umbes nii: päritolu, vanus ja riik, siis miks ma Indoneesia valisin ja kas ma olen vallaline. Kui ütlen, et mul on poisssõber ehk kohalikus keeles pacar, siis uuritakse mu vanust. Edasi tulebki küsimus, miks ma abielus veel pole. Selgitan, et minu riigis ja ka Euroopas laiemalt ei ole vanus nii tähtis ja keegi ei vaata minu peale viltu. Sama lugu on laste saamisega. Muidugi mitte nii sujuvas keelekasutuses ei tule minu selgitused kohalikele. Siin on tüdrukute jaoks 25 ikka juba üsna viimane aeg, millal abielluda ja lapsed saada. Samas, mu naabritüdrukud, kes on kõik alles 18-aastased peavad endid veel väga lasteks, kui uurisin kas neil juba kallimad on olemas. Võibolla levib ajaga siin ühiskonnas ka uuem suund, kus vanusest ei tehta nii suurt numbrit. Mitte liiga kiiresti muidugi, aga põlvkondade vahetusega on juba palju asju muudes valdkondades muutunud. Kas just alates paremuse poole...igal ühiskonnal on omad tugevad ja nõrgad küljed. Siin räägitakse ka, et lääne ühiskonnast üritatakse võtta üle vajalik osa nagu haridus ja teadmised tehnikamaailmas, kuid kõik saavad väga hästi aru, et siia imbub lisaks ka pahupool.

Seoses palvetamisega meenus veel üks kiirelt möödunud hetk motika tagaistmel – väikesed tüdrukud, kellele jilbabi kandimine on alles uus asi, tulid mosheest välja ning tormasid kõrval asunud nänni putkasse krõpsu ja kommi ostma, et paremini maiustada keerati pikad peakatted, mis on mõeldud ka keha katma, üles õlgade peale (loomulikult on neil seal all tavalised riided ka).

Ise olen juba nii ära harjunud selliste asjadega ja linnas, kus tõesti pea kõik on moslemid, ei saagi ju palvetamist millekski eriliseks pidada. See on nii loomulik osa elust nagu tööl käimine või laste kasvatamine vmt. Teisalt on see sõltuv riigi poolt määrtud nõudest, kus iga inimene peab id-kaardi taotluses ära märkima oma usu. Valikus on kuus: islam, hindusim, budism, katolik, protestant või muu. Samas moslemiks olemine tähendab üldiselt järgmisi asju: tuleb palvetada viis korda päevas, annetada raha oma mosheele, tuleb tunnistada fakti, et jumal on üks ja ta on kõikvõimas, ei tohi juua alkoholi ega kasutada narkootikume ning käia üks kord elus ära Mekas. Selline on üldlevinud arusaam, mida õpetatakse Lääne-Sumatras kõigile lastele, koos minangkabau kultuuriliste tavadega. Kuid isegi siin regioonis, mida Indoneesias laiemalt peetakse konservatiivseks, leidub kohalike jutu järgi palju neid, eks on lihtsalt „id-kaardi moslemid“, st nad peavad midagi valima, et saada oma dokument kätte.

Ent siiski, iga inimene suhtub religiooni omamoodi, st igalühel on omad põhjused ja taust. Ühes keeletunnis selgitas meile õppejõud siinse piirkonna suurt moslemite kogukonda väga lihtsalt, kirjutades tahvlile minangkabau=islam ehk kui sa oled siin sündinud ja kannad oma klanni nime, siis oled sa ka moslem.

Olgu kuidas on. Tuues lihtsalt ühe näite kohviku vestlusest kohalikega, siis arutleti selle üle, kuidas Araabia maades saab palvetada kõik viis korda ühe korraga. Keegi võttis selle teema üles, kuid selle arendusega väga kaugele ei jõutud. Või teine näide Ramadaani kohta: kuidas Eestis oleks, kas Ramadaani ajal on päev pikk või lühike? Augusti lõpp, september jääb meil juba aasta pimedama poole peale, mis pälvis tunnustuse: „Oo, see on hea, söömisega siis lihtne.“

Ühesõnaga usk siin on väga tavaline ja sellest räägitakse tihti nagu muudestki igapäevaelu sündmustest. Mis mulle siin meeldib on see, et seda ei suruta otseselt kellelegi peale. Minu, kui väljastpoolt tulija peale ei vaadata viltu. Vähemalt ei näita keegi seda välja.

Naiste riietumise poole pealt on lood natuke teised, st keha paljastamine ei ole hea näitaja. Ujumisega kehtib sama nõue, et keha oleks võimalikult palju kaetud. Seepärast olen ujumas käinud poolpikkade pükste ja t-särgiga. Keegi ei tule seda mulle otseselt ütlema, aga et vältida liigset tähelepanu on see igati mõtekas.

Vesi on siin pidevalt ära ja nüüdseks juba tean, kus kaevud asuvad. Ühel sellisel vee tassimise päeval sattusin minema hommikul varakult. Osad tüdrukud olid ennast seal juba pesemas, mis on igati ok, sest ei ole ju mõtet selleks vett üles tassida. Lihtsalt nad pesid end läbi riiete või õigemini pesid oma riiideid, vähemalt nii tundus mulle. Mõte oli siiski oma keha pesta, aga teha seda viisil, mis ei rikuks nende tavasid.

Mis mind aegajalt nõutuks teeb on nende suhtlemise viis. Selles puudub otsekohesus ja täpsus. Paljude asjade tegemise aeg on võibolla homme. Mitmed asjaded selgitatakse püsiva naeratuse saatel, mida ma enam ei usalda, sest naeratuses peitub alati midagi, mis jäetakse ütlemata. Veel enam isoleerituse tunne tekib ikka ja jälle puuduliku keele valdamise pärast. Loomulikult ei ole see lõppkokkuvõttes liialt oluline, mis jäetakse ütlemata, sest idee on hoida meeldivat meeleolu ja tunnete üle kontrolli kaotamist ei peeta sugugi heaks näitajaks. Tulem on see, et kui soovid midagi, siis ole valmis pikemalt vestlema oma perest ja muust tühjast tähjast ja protsessi käigus sulle avaldatkase ka olulist infot. Isegi immigratsiooni ametis meie kontaktisikud veetsid vähemalt pool tundi ametnikega kinniste uste taga, kus minu etteukujutuse järgi vahetati ka olulist infot, aga mitte liiga suures konsentratsioonis.

Nii see elu siin on. Hommikune kutse palvele ajab vahel üles, vahel ei aja. Jällegi selliste teemade olulisus kahaneb, kui mõtlen vaba aja peale, mida saan siin kasutada mõtlemise ja puhkamise peale. Kiirustav eluviis hakkab vaikselt asenduma teistmoodi enesetundega ja see meeldib mulle. Hindan seda, et mul on siin aega mõelda vahel tuleviku peale, vahel mineviku peale, tutvuda interneti vahendusel huvipakkuvate teemadega ja õppida enda kohta uusi asju.