Vipassana meditatsioonilaager

Kui olime detsembris Yogyakartas Ethelil külas, siis tuli jutuks, et paljud darmasiswa programmi tudengid on käinud Bogori mägedes ühes meditatsioonilaagris. Enamuse emotsioonid selle laagri osas olid ülevad ja jõuluõhtul ühines meiega üks saksa noormees, kes just sealt laagrist tuli ning vaatamata 11tunnisele bussisõidule väga värske olemisega meiega ühines. Sealt see mõte idanema hakkaski, et me Frediga võiks ka seda proovida, sest uudishimu oli suur. Tolle reisi sisse me seda laagrit ei saanud paigutada, aga mõtlesime, et enne äraminekut lähme sinna kindlasti.

Nii saigi olema, et aprilli alguse laagrisse panime oma nimed kirja.

Esimene õhtu, kui olime oma kotid ära pannud ja väärtuslikud asjad ära andnud, sh kiusatust tekitavad vahendid nagu raamatud ja arvuti, sest igasugune keskendumist segav tuli ära anda, (isegi märkmikku ei tohtinud enda kätte jätta) sõime kõik koos õhtust ja jutukõmin levis üle saali, sest kõigil oli tahtmine enne vaikimist oma mõtted ära öelda.

Kirjutan neid mõtteid pea kaks nädalat hiljem seepärast ei ole nad kindlasti nii teravad, kui kogemise hetkel, aga selles peitub ka oma iva – on väga loomulik, et emotsioonid ja mõtted on muutlikud ning mis eile tundus veel väga oluline ja jagamistväärt ei ole seda täna enam mitte.

Kogu selle laagri vältel vaatlesin oma emotsioone, mõtteid ja tundeid-aistinguid, mis kerkisid ja taas unustuse hõlma vajusid. Sain väga selgelt aru, kuidas kõik minuga toimuv on püsitu – aistingud tekivad ja kaovad, mõtted kerkivad ja ununevad. Kogu selle protsessi käigus paluti meil püsida enda keha piires, mis tähendas vaikimist, silmsideme vältimist ja üldse teiste olemasolu tähelepanemise vältimist.

Rääkimisest ei tundud ma üldse puudust, sest sellist tormlemist, mis minu peast mõtete kujul läbi käis ei ole oleks kellelgi vaja kuulda olnud. Mitte, et oleksin olnud kimpus väga raskete mõtetega või tumedate emotsioonidega, vastupidi, kõik oli väga igapäevane ja tühjatähja ketramine. Aistingutega seotud ebamugavus, nagu valu seljas ja põlvedes, millest hullematel aegadel püüdsin läbi hingata. See oli väga huvitav, kuidas võid viia oma keskendumise ühte punkti, seda vaadelda, kombata valu ulatust ja siis keskelt tugeva ning selge hingetõmbega valu laiali lammutada.

Päevakava oli meil täpselt paigas: äratus kell neli hommikul, edasi toimusid erineva pikkusega meditatsiooniseansid saalis, kus olime kõik koos. Päevas kolmel korral pidime kogu aja seal püsima, üeljäänud nelja meditatsiooni osas võisime ise valida, kas oleme saalis või oma toas. Saalis oli mul alati lihtsam keskenduda ja tõesti vaeva näha, sest oma toas kadus see võime lihtsamini ära. Paaril korral, kui toas olles mõtlesin, et viis minutit lasen kehal olla täies pikkuses, jäin lihtsalt magama. Teistel kordadel uitasid mõtted kuskile kaugetele radadele. Ma küll suutsin säilitada mingi võime neid ka vaadelda ja saada aru, kuidas mu mõttetegevus tegutseb.

Magama läksime üheksa ajal õhtul ning 7 tundi uneaega möödusid mul väga kiiresti ja sügavas unes viibides. Avastasin seal, et suudan unenägusid paremini meelde tuletada ja nad ei tundunud mingi eraldi maailmana nagu tavaliselt olen mõelnud, et alateadvus teeb trikke. Üldse meile seletati, et alateadvus ei ole tegelikult kuskil peidus ja kui oskame meditatsiooni abil piisavalt keskendunult vaadelda, siis on kõik koguaeg teadvuses. Inimene ei süga ennast alateadlikult või reageeri ilmamuutustele alateadlikult. Sain enda jaoks sellest nii aru, et tavaelus ma lihtsalt tähtsustan oma mõtteid ja mingeid tegevusi rohkem, kui aistinguid oma kehal, st teen valiku, mida tähele panen. Kuid kui kohtled kõike endas toimuvat võrdselt, siis ei ole miski enam alateadvuses vaid saab üheks tervikus. Prakitaks oli selle nimi free flow ehk vaba kulgemine kogu keha ulatuses. Siinkohal mainin ikka, et see on minu kogemuse järgi nii. Igalühel on oma rada kõndida.

Selle laagri tulemit on raske panna sõnadesse ja teha mingeid kokkuvõtteid, aga kui sealt välja tulin, siis tundsin, et olen puhtam ja meeled on kirkamad. Tajusin, et kogen rohkem selliseid hetki, kus olen praeguses hetkes ega vaju oma mõtetes kuskile ära. Tundsin oma hingamist ja koos sellega ümbritsevat selgemalt kui kunagi varem , võibolla sarnaselt oma varase lapsepõlvega, mida kahjuks ei mäleta.

Ka nüüd paar nädalat hiljem kogen neid vaikusehetki, kus ei ole ühtegi mõtet peas ja see on lihtsalt loomulik, ma ei pea selleks ennast pingutama. Tunnen, et minus on rohkem uudishimu ja tahet asjadest aru saada. Kuulata inimeste lugusid olenemata nende välimusest või esmastest reaktsioonidest. Tööd endaga saaksin veel kõvasti teha, et vabaneda eelarvamustest ja planeerimisest, mis tekitab mõtete näol peas palju müra. 

Algus sai selle laagriga igastahes tehtud.