laupäev, 4. veebruar 2012

Pealinn Jakarta


Linn, kus elab ja töötab umbes 12 miljonit inimest, ei jäta mind ükskõikseks. Pean tunnistama, et kõik need korrad olen tundnud vaimustust. Pilvelõhkujates on midagi, mis mind paelub, kuid linn ei koosne ainult neist. Jakarta on täis kontraste, kus tornmajade vahel ja ees on tänavatoidu müüjad pakkumas kõike seda, mida kampungis ehk erinevates kodudes süüakse. Kampung tähistab nii töölisklassi linnaosasid, kodukohta või vaeste väikeseid hütte, mis on leitud materjalidest kokku klopsitud.

Kogu ala, mis kannab koondnimetust Jakarta on tõesti hoomamatu, kuid turistina piirkond kitseneb, sest mul ei ole midagi teha linnaäärsetes kampungides ja neid on palju. Kesklinn koosneb äri linnaosast, ostulinnakutest, hiinalinnast Glodokist ja mereäärde jäävad vanalinn ning sadama ala Sunda kelapa ehk hollandlaste pärand, mis hetkel laguneb väga kiiresti.

Pealinnlased võivad ilmselt oma eluga rahule jääda, sest kui palk võimaldab, saavad nad osta kõike, mida nö läänel pakkuda on. Suur hulk brände on esindatud ja ostulinnakutesse kokku koondatud. Sain isegi Moleskine märkmiku endale osta. Niiet millegi saamiseks ei pea küll Indoneesiast välja reisima.

Seega, kui kuulud Jakarta eliidi hulka, siis võib elada õue minemata: kodust maa alla parklasse, sealt kontorisse või ostulinnakusse, kus saab süüa-juua, ostelda ja muu meelelahutusega tegeleda. Mistõttu vaestele jääb kokkupuute alaks ainult tänavad ja teed, kust rikkad oma autodega läbi sõidavad ja ummikutes istuvad. See ongi koht, kus teenivad elatist aknapesijad, toidu ja joogipakkujad (viimased ilmselt tunnetavad, et on rikkaid, kes ei ole oma kunagist kampungi veel unustanud) ja uitavad kerjused rahakopsikutega.

Kuigi Indoneesias elavad peamiselt moslemid, ei ole Jakarta teistest suurlinnadest moraali poolest küll erinev, sest saadaval on uimastid, prostituudid, alkohol ja minnes leebemaks sealiha ning naiste vabadus riietuda vastavalt oma maitsele. Tänavatel on näha suuri plakateid, mis püüvad inimesi informeerida aidsist ja turvalisest seksist ning kondoomid on kassatsoonis.

Tähelepanu turistile osutavad transpordijuhid ja kerjused, muidu pealinnlased on juba omaks võtnud ükskõikse suhtumise. Kuigi ühes baaris, kus veetsime terve õhtu õlut juues ja elavamuusika bändi kuulates, ei pidanud baari omanik paljuks meiega liituda ja uurida meie tegemiste kohta. Või teine juhtum, kus ootasime Frediga rongi istus meie kõrvale Bogori ja üldse Indoneesia suurima botaanikaaia direktor ja lobises niisama maast ja ilmast. Kõige kummalisem oli veel see, et kui kuu aega hiljem seda botaanikaaeda külastasime, siis järgmisel õhtul jalutades ta kõndis meie taga päris pikalt enne, kui teda märkasime ja uuesti juttu tegime. Tõesti väga soe ja lihtne inimene, kellega oli meeldiv rääkida. Niiet mitte kõik ei ole veel seda kampungist saadud ühtsuse tunnet kaotanud.

Meelsuse ja oleku poolest oli minu lemmik Glodok ehk hiinlaste linnaosa. Kuhu viimasel külastusel läksime just hiina uue aasta saabumise eelsel päeval. Nägime seal pidustusi täies hoos ja samuti palvetamist budistlikus templis. Kohal olid ka kaamera ja telemehed, kes pidustusi salvestasid. Meie muidugi ka koos nendega. Tänavatel müüdi kõiksugu kaupa ja kingipakke uue aasta vastuvõtmiseks. Puuvilja ja juurvilja valiku poolest oli sealne piirkond kindlasti üks paremaid. Samuti mereannid ja muud putukad ning konnad.



Jakarta on segunenud linn ja täpselt oma inimeste nägu, sest inimesi sinna voolab enamustelt Indoneesia alla kuuluvatelt saartelt ja tulles oma peredega õnne otsima võtavad nad alati kaasa ka tükikese oma kodust ja kultuurist. Elagu campur ehk segu kõigest.


Kommentaare ei ole: