Kui olime detsembris
Yogyakartas Ethelil külas, siis tuli jutuks, et paljud darmasiswa programmi
tudengid on käinud Bogori mägedes ühes meditatsioonilaagris. Enamuse
emotsioonid selle laagri osas olid ülevad ja jõuluõhtul ühines meiega üks saksa
noormees, kes just sealt laagrist tuli ning vaatamata 11tunnisele bussisõidule
väga värske olemisega meiega ühines. Sealt see mõte idanema hakkaski, et me
Frediga võiks ka seda proovida, sest uudishimu oli suur. Tolle reisi sisse me
seda laagrit ei saanud paigutada, aga mõtlesime, et enne äraminekut lähme sinna
kindlasti.
Nii saigi olema, et aprilli
alguse laagrisse panime oma nimed kirja.
Esimene õhtu, kui olime oma
kotid ära pannud ja väärtuslikud asjad ära andnud, sh kiusatust tekitavad
vahendid nagu raamatud ja arvuti, sest igasugune keskendumist segav tuli ära
anda, (isegi märkmikku ei tohtinud enda kätte jätta) sõime kõik koos õhtust ja
jutukõmin levis üle saali, sest kõigil oli tahtmine enne vaikimist oma mõtted
ära öelda.
Kirjutan neid mõtteid pea kaks
nädalat hiljem seepärast ei ole nad kindlasti nii teravad, kui kogemise hetkel,
aga selles peitub ka oma iva – on väga loomulik, et emotsioonid ja mõtted on
muutlikud ning mis eile tundus veel väga oluline ja jagamistväärt ei ole seda
täna enam mitte.
Kogu selle laagri vältel
vaatlesin oma emotsioone, mõtteid ja tundeid-aistinguid, mis kerkisid ja taas
unustuse hõlma vajusid. Sain väga selgelt aru, kuidas kõik minuga toimuv on
püsitu – aistingud tekivad ja kaovad, mõtted kerkivad ja ununevad. Kogu selle
protsessi käigus paluti meil püsida enda keha piires, mis tähendas vaikimist,
silmsideme vältimist ja üldse teiste olemasolu tähelepanemise vältimist.
Rääkimisest ei tundud ma üldse
puudust, sest sellist tormlemist, mis minu peast mõtete kujul läbi käis ei ole
oleks kellelgi vaja kuulda olnud. Mitte, et oleksin olnud kimpus väga raskete
mõtetega või tumedate emotsioonidega, vastupidi, kõik oli väga igapäevane ja
tühjatähja ketramine. Aistingutega seotud ebamugavus, nagu valu seljas ja
põlvedes, millest hullematel aegadel püüdsin läbi hingata. See oli väga
huvitav, kuidas võid viia oma keskendumise ühte punkti, seda vaadelda, kombata
valu ulatust ja siis keskelt tugeva ning selge hingetõmbega valu laiali
lammutada.
Päevakava oli meil täpselt
paigas: äratus kell neli hommikul, edasi toimusid erineva pikkusega
meditatsiooniseansid saalis, kus olime kõik koos. Päevas kolmel korral pidime
kogu aja seal püsima, üeljäänud nelja meditatsiooni osas võisime ise valida,
kas oleme saalis või oma toas. Saalis oli mul alati lihtsam keskenduda ja
tõesti vaeva näha, sest oma toas kadus see võime lihtsamini ära. Paaril korral,
kui toas olles mõtlesin, et viis minutit lasen kehal olla täies pikkuses, jäin
lihtsalt magama. Teistel kordadel uitasid mõtted kuskile kaugetele radadele. Ma
küll suutsin säilitada mingi võime neid ka vaadelda ja saada aru, kuidas mu
mõttetegevus tegutseb.
Magama läksime üheksa ajal
õhtul ning 7 tundi uneaega möödusid mul väga kiiresti ja sügavas unes viibides.
Avastasin seal, et suudan unenägusid paremini meelde tuletada ja nad ei
tundunud mingi eraldi maailmana nagu tavaliselt olen mõelnud, et alateadvus
teeb trikke. Üldse meile seletati, et alateadvus ei ole tegelikult kuskil
peidus ja kui oskame meditatsiooni abil piisavalt keskendunult vaadelda, siis
on kõik koguaeg teadvuses. Inimene ei süga ennast alateadlikult või reageeri
ilmamuutustele alateadlikult. Sain enda jaoks sellest nii aru, et tavaelus ma
lihtsalt tähtsustan oma mõtteid ja mingeid tegevusi rohkem, kui aistinguid oma
kehal, st teen valiku, mida tähele panen. Kuid kui kohtled kõike endas toimuvat
võrdselt, siis ei ole miski enam alateadvuses vaid saab üheks tervikus.
Prakitaks oli selle nimi free flow ehk vaba kulgemine kogu keha ulatuses.
Siinkohal mainin ikka, et see on minu kogemuse järgi nii. Igalühel on oma rada
kõndida.
Selle laagri tulemit on raske
panna sõnadesse ja teha mingeid kokkuvõtteid, aga kui sealt välja tulin, siis
tundsin, et olen puhtam ja meeled on kirkamad. Tajusin, et kogen rohkem
selliseid hetki, kus olen praeguses hetkes ega vaju oma mõtetes kuskile ära.
Tundsin oma hingamist ja koos sellega ümbritsevat selgemalt kui kunagi varem ,
võibolla sarnaselt oma varase lapsepõlvega, mida kahjuks ei mäleta.
Ka nüüd paar nädalat hiljem
kogen neid vaikusehetki, kus ei ole ühtegi mõtet peas ja see on lihtsalt
loomulik, ma ei pea selleks ennast pingutama. Tunnen, et minus on rohkem
uudishimu ja tahet asjadest aru saada. Kuulata inimeste lugusid olenemata nende
välimusest või esmastest reaktsioonidest. Tööd endaga saaksin veel kõvasti
teha, et vabaneda eelarvamustest ja planeerimisest, mis tekitab mõtete näol
peas palju müra.
Algus sai selle laagriga igastahes tehtud.