Rongi tsuhha-tsuhha taustaks, tunnen, kuidas reisiletuleku elevus kehas laiali valgub. Võibolla ma ei naerata väliselt, aga sisemiselt olen rõõmus ja vaba. Muidugi lööb välja ka, et olen rõõmus. Sai ju nii kaua seda reisi oodatud.
Esimene sihtkoht on Yogyakarta, mis kõikvõimalike kirjelduste kohaselt on Jaava saare kultuurisüda ja kihab tänu noortele ning elavatele kunstnikele-muusikutele. Rongijaamas erilist muutust senikogetuga võrreldes ei taju, sest nagu varemgi, on vastas hõikavad transpordi pakkujad ja tavaline sagimine räämas hoonete vahel. Rongijaama ooteplatvorm oli kena, kuigi veidi väsinud olemisega.
Tänavatel märkan esimesena ilusaid postkaste, mis on suured ja oranžid.
Seljakotimatkajate ööbimispaigad on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Esimeses väikeses tänavas, kuhu sisse keerasime, jääb silma soodne hind majutuse sildi all ja sellest saabki meie peatumispaik. Perekond on äärmiselt tore ja saame kohe alustada oma indoneesia keele praktiseerimisega.
Reisi esimene nädal mille Yogyas veetsime oli vaimustav ja seda mitmel põhjusel. Esiteks muidugi vaba meeleolu ja tundsin, et mul on jälle võimalus jälgida ümbrust ja inimesi ilma, et keegi mind kõnetamisega pidevalt segaks. Turisti elu on muidugi täis pakkumisi ja tähelepanu alla sattumist, aga mitte sellisel viisil nagu „kodulinnas“ Padangis. Järgmine elevuse laine tekkis tänu tänavatoidule ja selle hämmastavalt suurele valikule. Muidugi ka see, et saime kõhu täis, aga ei maksnud selle eest eriti midagi. Tänavapilt oli kirju, sest inimesi leidus igasuguseid – kunstnikke, muusikuid, pikutajaid, rikkaid, vaeseid, eriusu pooldajad, veidi hulle ja vanureid, kellelt on raske pilku ära saada, sest nende olemine on nii ilmekas ja nad kannavad endas niipalju ajalugu. Oma panuse andsid ka turistid, kelle hulk oli meie jaoks suur. Lõpuks ka veel need imearmsad väikesed tänavad, mida mööda palju-palju kordi raamatupoodi või kohvikuse läksime.
Kuigi eelnev loetelu nõudis juba palju tähelepanu oli Yoygas kultuuriline pool, millest ei saanud mööda jalutada. Käisime vaatamas suuri turistiatraktsioone nagu Borobudur ja Prambanan ning sultanipalee kesklinnas. Esimene ja teine on templikompleksid, mis tänu hollandlastele uuesti avastati ja korda tehti. Tänasel päeval on need üleorganiseeritud turistilõksud, kus sissepääs ja väljapääs on kuskil peidus suveniiri putkade taga. Kooliõpilased tuuakse üle riigi kokku ja siis nad valguvad laiali ja võivad iga nurga juures sulle oma telefoni nina alla lükata sõnapaariga „Foto miss?“
Kuid siis nad ronivad jälle bussi tagasi ja lõpuks õnnestub kuskile vaiksesse nurka maha istuda, et imetleda ja mõelda nende võimsate templite peale. Kuidas oli võimalik neid kunagi keset džunglit ehitada ja mis oli nende algne mõte ja väärtus ning eelkõige pühadus inimestele. Prambananis õnnestub see mul paremini, sest viimases templis jäime vihmalõksu ja pugesime ühe pühamu katuse alla. Judinaid üle selja ei jooksnud, aga mingi aukartus või austuse tunne tekkis küll.
Sultanipalee on alles tegutsev, st seal elatakse sees ja tänu sellele on liikumis- ja nägemisvõimalused piiratud.
Kõige selgemalt jäi meelde kuskilt nurgatagant leitud traditsioonilise muusika harjutajad. Nurgataguse all mõtlen vaiksemat kohta ja nende muusika oli minu kõrvale juba täiuslik. Laul ja gamelani orkester. Lummav oleks vist kõige õigem sõna, sest ma ei tahtnud üldse tõusta ja sealt edasi liikuda. Muuseumitubades oli väljas igasugust „nodi“ nõudest kuni batiku näideteni ja pilte paleest ja elust seal sees. Leidsime ühe kuju, mis meenutas kangesti Kalevipoega. Huvitav kas meie Kangro meistriteos? Hehe, oleks päris kummaline, eksole. 
Yogya nädala sisse jäid ka jõulud, mis olid sel aastal väga teistmoodi, aga äärmiselt mõnusad. Meid lubas oma sofale Ethel, kes oli eelmisel aastal sama programmi raames Yogyas ja sel aastal sai pikendust. Ethelil ja tema viiel toredal sõbral oli maja, mille hõngu tunnen siiani kuskil meeltes. Jõulude tähistamine oli ikka nagu meilgi Eestis väga toidurohke, aga traditsioonilise seapare ja hapukapsaste asemel oli menüüs kartulipüree, värske salat, slovekkide tehtud kartulisalat, riis ja sojaubadest tehtud tempe, karri ja muidugi pasta bolognese kastmega. Hästi kirju ja erimaitsed segunesid õhtu jooksul ning koos jookide ja meluga jäi õhtust lahe mälestus. Veetsime seal terve nädalavahetuse ning teine pidu oli veel, kus austraallased näitasid kuidas nemad pidutsevad – viinakoksid, popmuusika, hallitusjuust ja grillitud krevetid. Miks mitte!
Kõik see ja Yogya jäi seljataha nin seiklesime läbi Solo, mis on esimesele väga lähedal ja püüab lisaks lähedusele veel sarnaneda ka, kuid „väikse vennana“ on tunda veidi linna enda väisksust: suurem tähelepanu ja vähem võimalusi meelt lahutada. Samuti pühamud Solo ümbruses on väikesed, aga tugeva mõjuga mulle.
Eriti Ceto pühamu, milleni jõudmine on omaette ettevõtmine, kuid vastutasuks pakub imelisi vaateid teeistandustele ja ergutab karge õhuga ning pühamu on lihtsalt sõnatukstegev. Üldse mitte ilu või suurus või nikerdused. Enamus mõjust tuleb sellest, et oleme pilvede sees ja tempel on nii vana ning seda ei püüta samblast puhastamisega varjata. Seal oli vaikne ja siis hakkas vihma sadama ning pugesime ühe katuse alla. Ühel hetkel tõstsime pea ja meie ees oli kuju keskmisest suurema fallosega, mis toob inimesi kokku viljakust paluma. Me ei palunud midagi, aga istusime niisama selle ees. Äkki oleme nüüd ikkagi viljakamad?
Teine pühamu Sukuh oli ainult viljakusele keskendunud ja meie fotokas hakkas seal trikke tegema. Valisime fookuse ja tegime pildi ja kui pärast vaatasime, siis oli pildistatav objekt kuskil all ääres. Mingid imelikud energiad.
Mõtlesime, et teeme ühe peatuse ka paljuräägitud kose juures, puhkame veidi. Jah, oleks see vaid nii olnud. Kose ümber oli püsti pandud kilomeetri pikkune rada, kus igal meetril pakuti sulle midagi. Kas müüa või vaadata mingeid tobedaid atraktsioone. Kosk oli ilus, aga ülerahvastatud ja istumispinke seal ka ei olnud.
Uue aasta tahtsime vastu võtta Bromo mäe otsas päikesetõusu vaadates. Selleks veetsime palju tunde ühistranspordis. Proovisime ära öörongi, ekonomi bussid ja lõpuks ka hääletamise. Viimasega meil vedas tõesti, sest üks äärmiselt tore ja lahke pere korjas meid teeäärest peale. Olime ka lahked vastu ja kuna kõik neli last õppisid inglise keelt, siis seekord utsitasime neid ise meiega keelt praktiseerima. Ema ja isaga rääkisime indoneesia keeles. Lisaks üles mägedesse saamisele, pakkusid nad meile ka öömaja ja süüa. See andis meile võimaluse ühe tavalise pere elu näha lähemalt kui seni selleks võimalust on olnud. Valdava osa ajast istusime küttekolde ääres puupinkide peal ja jõime teed või sõime midagi. Lapsed olid kõik erihuvidega ja väga iseseisvad. Ema ja isa töötavad mõlemad Jakartas, mis paistis ka natuke nende olekus välja. Mitte uhked või ülbed, kindlasti mitte, aga nad tõid linnast paremat toitu kaasa. Koogid on Indoneesias väga levinud kingitus. Lisaks olid nad kristlased ja vabama olekuga ning ei piiranud meid oma tähelepanuga.
Üles mäkke hakkasime ronima ja juba kahe ajal öösel ning enne panime kõik oma soojemad riided selga. Aga me ei olnud üksi ronimas, oh ei. See oli nagu palverännak. Inimesed lasid ennast autodega võimalikult kõrgele tuua ja siis roniti edasi tipu poole treppide ning mägitee kaudu. Meie kõndisime kogu tee. Üldse kogu selle öö ja järgmise päeva peale kõndisime kokku umbes 15 km. Üleval leidsime endale koha ja jäime ootele. Tegelikult kaua ei tulnudki oodata olime üsna täpselt päikesetõusu ajaks kohale jõudnud. Täpsustuseks veel, et mitte Bromo otsas vaid just tema vastas, sest siis näeb kogu mäestikku paremini ja tõepoolest vaade oli hingetukstegev. Päike tõusis kell 5 hommikul, meie Eesti aja järgi 00:00 ehk täpselt kodu aja järgi soovisime üksteisele head uut aastat.
Bromo otsas käisime ka ära, kuigi sebimist kogu massi vahel oli kõvasti. Nojah, aga ma ikka tahtsin vulkaani lähedalt näha. Kraatrit ja seda väävlisegust kerget tossu. Pettuma ei pidanud, see meenutas mulle kuskilt minekvikust geograafia õpiku pilti ehk siis Bromo oli nagu õpikunäide vulkaanist.
Ülejäänud linnad ja paigad, mida Jaava saarel külastasime või meie teele jäid ei ole nii erksad, aga ega kõik ei saagi olla hingetukstegev ja ilus. Kuskile peab jääma ka tavaline elu koos vaesuse, prügi ja riisipõldudega, kust päevast päeva tehakse käsitsi tööd. Ekonomi rongides istusime kõrvuti lihtsate farmerite, õpetajate ja sõduritega. Mis mind hämmastama pani oli ikkagi see, et kui nad reisivad, siis olgu kogu pere kaasas. Kõik lapsed, vanaemad, vanaisad, linnud ja hästi palju kingitusi. Kui mõni kingitus on jäänud veel ostmata, siis pole vaja muretseda, sest igas peatuses hüppab peale hulk kaubamüüjaid ja ongi kingitus olemas. Muidugi saab koguaeg süüa osta ja seda imeodava hinna eest. Mõnede kaubamüüjate hõiked on nii pähe kulunud nüüdseks – tahu, tahu; mizone, mizone: nasi, nasi: air, air, air ehk eesti keeles tofu, energiajook, riis ja vesi.
Jaava saarele me ringi peale ei teinud, aga tagasituleku teel laiendasime oma haaret kahe linna võrra Jakartast lääne poole. Esimene neist Bandung, mis reklaamib ennast kui väike Pariis ei ole seda kohe mitte. Ühe tänavaga juba Euroopast tulejat ära ei osta. Millega nad võiks hoopis tegeleda oleks linna üldmulje parandamine. Seal nägin ma kõige rohkem vaeseid tänaval kerjamas, mille kontrastiks olid viimastel aastatel püsti pandud hiiglaslikud ostukeskused, kuhu sai taksoga ukse ette sõita ja mööda punast vaipa turvakontroll läbida. Linna keskel on suur moshee, kus nägime väga palju mosleminaisi, kes kõik uurisid, mida moshee ümber müüakse. Mehed uurisid moslemi mütse ja palvehelmeid, samal ajal kui naised sobrasid ehetes ja pearättides. Üldmulje oli ikkagi kuidagi räpane ja hooletu. Tänavatoidu osas eriti, sest seal ei julgenud kuskil eriti midagi süüa.
Teine linn ja märksa vabam ning puhtam oli Bogor, mis asub juba täitsa Jakarta külje all. Linna keskel on suur botaanikaaed kebun raya, mis pakub palaval päeval palju varju ja kaitset õhusaaste eest. Mis mulle eriti meeldis olid ilusad pargid, hoolitsetud ja puhtad. Orhideemajas oli lihtsalt nii meeldiv. Viis tundi võib seal vabalt ringi jalutada ilma, et igav hakkaks ning õnneks oli nädala sees seal vähe rahvast. Mõnus kosutus igaljuhul peale rongides ja rongijaamades „elamist“.
Kuigi Jakarta, kus olime mõned päevad, on ka Jaava saare osa, siis sellest kirjutan eraldi.
