Ma ei oleks veel mõnda aega tagasi osanud arvata, et ühel päeval rüüpan värsket ananassimahla järve keskel saarel, mis tegelikult on tekkinud supervulkaani purske tagajärjel. Seega, minu all oli vulkaani sisu, mis umbes 75 000 aastat tagasi kogus enne purset nii palju jõudu, et peale tule ja laava möllu lendles õhus tuhapilv, mis alandas aastateks temperatuuri 3-5 kraadi ja tuhk ise jõudis välja Indiasse. Tänasel päeval on kõik uppunud rohelusse ja järv sillerdab oma rohekassinises säras. Turistid tulevad sinna üle maailma kokku, et nautida rahu ja vaikust ning privaatsust, tegelemaks oma vaimse poolega. Mulle tõesti meeldis Toba järve ümbrus ja Tuk-Tuki väike poolsaar, mis oli täis tipitud erineva suuruses majutusasutusi. Kõigele lisaks oli hooaja väline aeg, mis muutis poole saarest justkui väljasurnuks, aga lisas vaikust.
Olen eelnevalt juba rääkinud sellest, kuidas aegajalt tekib igatsus hea ja mitmekülgse toidu järele, sest padangi köök on oma vürtsikuses ka piiratud valikuga. Romlan, kus ööbisime ja veel mõned restoranid saarel pakkusid suures valikus värsket ja tõesti maitsvat toitu, mis väga eesti päraselt väljendades, pani kõhu rõõmust ruigama. Niiet võin julgelt öelda, et sõin oma raha seal maha. Mõnel õhtul lubasime endale ka kangemat joogipoolist, kui tavaline indoneesia tee.
Toba kandis suveniire ja pakutavat käsitööd uurides jäi silma, et nad ei küsigi üüratuid rahasummasid vaid mõnel puhul lausa üllatuslikult väikese raha eest sain endale ilusaid sooje salle. Ma oleks tahtnud neid vähemalt 20 tükki osta, aga esiteks kulus raha söögile ja teiseks pidin endale aru andma, et olen praeguses eluetapis nagu tigu, kes kannab oma kodu kaasas, sest seljakott saab olla ainult nii raske, kui ma kanda jõuan. Siiski, millised mustrid ja kombinatsioonid, raske oli seda kõike lihtsalt silmitseda.
Sellises söömise, magamise, päevitamise ja ujumise rütmis möödus kuus päeva kiiresti ja kohe üldse ei vaimustanud mõte, et peaks minema tagasi tavapärase Indoneesia möllu sisse, kus sa oled pidevalt teiste poolt tähelepandud ja kõigi pakkumiste sihtmärk. Teisalt oli see piisavalt pikk aeg, et tunneks ka juba kerget igavust.
Me olime tulnud Toba äärde bussiga ja kannatanud ära 18 tundi Sumatra saare olematuid teid, rohkelt kurve, rappunud koos bussiga läbi aukude ning selle kõige keskel püüdnud magada. Muuseas magasin neli tundi kindlasti üsna sügavalt, mis annab tunnistust sellest, et Indoneesia on mind muutnud. Kodus ei saanud üldse magada, kui ei olnud täielik rahu ja vaikus, aga siin poole aastaga olen õppinud magama BUSSIS, mis kihab jutust, muusikast ja rapub uskumatult palju.
Peale Tuki-Tukilt tulekut pidime võtma järgmise bussi, et pääseda Parapatist Sibolgasse. Seekord rändasime sedasi umbes kuus tundi ja päevasel ajal. Suuri busse sinna ei läinud niiet istusime u 12 kohalises minibussis, mis nagu Indoneesias ikka, oli täis tuubitud ja onud tegid bussis suitsu. Kuid jäin ellu ja praegu tagantjärgi kirjutades tundub see kõik nii koomiline. Kasvõi see, kuidas kohalikel pole tee ääres liikudes mingit ohutunnet. Väiksed lapsed mängivad, vanurid kõnnivad ja koolilapsed paari kaupa kõrvuti ning alati peab olema bussisjuht see, kes märkab, pidurdab. Tehes selle käigus ootamatuid pöördeid niiet kanad kraavis lendu püüavad tõusta ootamatult tekkinud tuulekeerise tõttu. Selline see elu siin on ja kõige selle sees olles ei jäägi kuigi palju aega looduse imetlemiseks. Mõnes kohas tuleb lihtsalt võtta stopp ja aknast nähtav ürgloodus endale mällu talletada, sest kindlasti ei julge lubada uuesti Sumatrale tulekut ja kui peaksingi tulema, siis kas kõik see enam alles ongi.
Sibolga, mis on väike sadamalinn tundus mulle peale neid külasid ootamatult moderne. Korralikud tänavad, uued ehitised...aga sellega see piirdus ka, muidu ikka nagu tavaline linn oma sagimisega.
Praamiga meil vedas päris kenasti, sest meil ei olnud aimugi, mis päeval või mis kell saab üle vee sadamasse, kuhu meie soovisime Niase saarel jõuda. Tuli välja, et vaid kolme tunni pärast oli praam Teluk Dalami minemas.
Sõit kestis terve öö ja järgmise päeva hommikul olime kohal. Ma pean tunnistama, et olen siin muutunud natuke allergiliseks inimeste suhtes, kes kohe laeva uksel tõttavad oma teenuseid pakkuma, niiet pean endale sisendama tähelepanelikkust oma suhtlemises. Pean lihtsalt jälgima,et ei ärrituks liiga kergelt. Seekord see õnnestus päris kenasti või sattusid olema lihtsalt arusaajad inimesed. Peagi aga selgus, et bussiga laupäeval on kehvad lood ja turupäev. Sellest ei olnud lugu, sest saime ennast kahe motika peale ning otse Sorake randa, kuhu tahtsime öömajale jääda. Tee peal selgus, et mind sõidutanud juht on ühtlasi ühe majutuskoha omanik ja kutsus meid oma kohta vaatama. Tal oli täiesti viisakas koht ning rippkiiged ootasid lõõgastujaid. Kokkuvõttes läks see sagimise osa üsna libedalt.
Nias on üks neid saari, mis sai 2004. ja 2005.-nda aasta tsunamides tugevalt kannatada. Meie majutuspaiga omanik rääkis, et kogu rand oli enne seda täis puust bungaloid, mis olid väikesed ja mugavad. Nüüd ei ehita keegi enam puust, kõik peab olema tugev ja kindel ning toad on teisel korrusel. Sellega muidugi kadus pool õhustikku, mis seal enne oli. Kuid tundsin ikka, et olek on chill ja elul seal on aeglane rütm. Vähemalt olles külastaja poolel.
Rannaelu avanes otse meie silme all, kus riffide peal koguti krabisid, karpe ja väikeseid kalu. Midagi nad otsisid pimedas taskulampidega ka. Käisime isegi snorkeldamas, et näha natuke paremini milline veealune elu välja näeb. Kuna ma tegin seda esimest korda, siis oli küll tunne nagu oleks suurde akvaariumisse sattunud keset värvilisi kalu ja taimestikku. Asjatundja silm ütleks ilmselt, et riff on saanud kahjustusi ja koralle pole enam kuigi palju alles. Sellega seoses meenus ka, et lugesin just hiljuti esseesid riffide teemal, mida looduskaitsjad üritavad päästa kohalike käest, kes dünamiidiga seal kalu püüavad ja need uimastatud kalad edasi kokkuostjale müüvad. Üldse see probleem on Indoneesias ja Filipiinidel väga suur, sest neist kahest riigist tuleb 80% maailma akvaariumi kaladest ja neist väike väike osa on kogutud uuel ning loodustsäästval meetodil, kus kohalikud on saanud õpetust. Ülejäänud kalad inimeste akvaariumides on jõudnud sinna karmi hinnaga. Loomulikult pole kalad ainus nö lukskaup, mis Indoneesia saartelt välja viiakse. Kõik, mis siin on väärtuslikku püüavad kohalikud ära ärida luksuskaupade ahnetele rikastele, et saada oma lastele kooliraha. Neil pole palju muud võimalust lihtsalt ja alati leidub ostjaid.
Niasel käisime külastamas ka traditsioonilisi külasid, mis on tuntust kogunud tänu ehitusstiilile, kus ei kasutata naelu. Muuseas osutus nende majade vastupanuvõime maavärina ajal suuremaks, kui tavalistel majadel. Tänu sellele on nad ka hästi säilinud. Ma ikka ei saa üle sellest võrdlusest, et oleks külastanud nagu Rocca’al Maret Indoneesias. Ühe suure erinevusega muidugi – Niase küla oli täies elujõus ja inimeste poolt asustatud. Meil olid seal abiks viiene kamp koolipoisse, kes osutusid väga toredateks giidideks ja viisid meid igalepoole, isegi üles kirikutorni, mis oli justkui lukus, aga nende arust võis sinna minna küll. Lisaks rääksid nad küla ajaloost ja kõige tähtsamast hoonest rumah adat, kus hoitakse vanu traditsioone elus. Kuningat enam pole, aga tema kohta täidab külavanem.
Nii Toba äärset asustav elanikkond ja sama Niasel on enamus kristlased, mis toob nad natuke meile lähemale. Nad söövad sealiha ja joovad kanget kraami ka. Mehed on veidi rahulikumad, sest nad ei ole vist nii kiimaseks muudetud nagu on moslemi mehed, kes aegajalt mulle veits segased tunduvad, kui aus olla.
Mul on hea meel, et leidsin oma lemmikkoha Indoneesias ja saan mõtteis vahel tulla tagasi Sumatra hästi varjatud oaasi, kus vulkaan enam ei tegutse ja järvevesi pakub mõnusat jahutust.
Meil avanes juba sama reisi jooksul tegelikult võimalus tagasi tulla, sest Sibolgal selgus, et sealt on turvaliselt võimalik tagasi minna ainult üles põhja, so tagasi Toba äärde. See andis meile lisa neli päeva, mis olid teistsugused kui esimesel korral, aga mitte tingimata halvemad. Lihtsalt me ei saanud ööbida minu lemmik majutuses Romlanis rohkem kui ühe öö, sest meil ei olnud broneeringut. Sellest ei olnud lugu, sest majutuskohti saarel ju palju. Meil lihtsalt ei vedanud, kuna sattusime üheks ööks kohta, kus esimeses toas elas rott ja teises toas olid voodis lutikad. Üks magamata öö, aga õnneks oli seal sooja veega dush, kus saime kõik ööune häirijad maha pesta.
Järgmine koht, mille välja nuhkisin oli kordades parem. Saime ööbida traditsioonilises batakite elamus. Väga lihtsalt oli kõik lahendatud, aga sellegipoolest oli seal väga mõnus olla. Pealegi olid omanikud parimad, keda siiani kohanud olen. Väike üllatus oli nädalavahetuse linnanoorte pidu, mis kestis meie kõrval kaks päeva ja oli hirmus lärmakas, aga mitte ka kõige hullem. Saime ennast ikka eelnevast teekonnast jälle välja puhata ja mõtiskleda.
Viimane sõit tuli meil hirmus pikk. Ta oleks olnud hirmus pikk ka juba siis, kui põhimaantee sild oleks terve olnud, aga kuna see otsustas samal ööl just kokku variseda, siis otsustati, et buss sõidab ringiga Padangi, läbides maakonda, kus me muidu poleks läinud. Kuid sellest poleks ka midagi olnud, kui meil oleks see nägemata jäänud, sest muud peale palmiistanduste seal suurt ei olnudki. Meie sõit Parapatist Padangi kestis kella viiest õhtul ülejärgmise hommiku kella kuueni, mis teeb kokku 37 tundi bussis. Jah, kooliaja bussireis tuleb meelde, aga teed Euroopas on ikka kordades paremad. Vähemalt jääb hästi meelde see reis tänu lõpulahendusele.
