Ma olen Padangis elanud nüüdseks umbes kaks ja pool kuud. See on piisavalt pikk aeg, et tekiks uues kohas teatav elurütm, kus igapäevaselt on kindlad asjad, mida on vaja teha ja kohad kus saab süüa. Esimesed elevuselained on üle läinud ja sellega käib kaasas ka uudsuse kadumine. Kodustele jääb see silma ja juba uuritakse, et miks ma enam blogisse ei kirjuta. Samas ma ise saan ka vastuseid küsimusele : „Kuidas elu ja toimetused?“ stiilis „Kõik on ikka endine ja tavaline“, „Külm ja pime on õues“. Väga eestlaslik ja kodune vastus. Ma isegi tahaks nüüd juba öelda, et läheb tavaliselt ja vihmahooaeg endiselt kestab. Vahel on ilm parem vahel sajab mitu päeva järjest.
Samas, kui nüüd mõtlema hakkan, siis selle „tavalise elu“ katte all ühtteist ikka toimub, mis mind aegajalt muigama paneb või mõnd muud reaktsiooni tekitab. Näiteks täna õhtul, kui hambaid pesin, ajas muigama vastas elav tüdruk. Tema teguviisis ei olnud iseenesest midagi üleliia naljakat, aga lihtsalt viis, kuidas palvetamise rutiin väsitava päeva lõpus võib tõesti haigutama ajada oli minu jaoks koomiline. Ma ei jälginud otseselt teda, kuid lihtsalt jäi silma tema palvetamine: ta istus maha vaibale, sulges silmad ja kõigutas natuke pead küljelt-küljele ning haigutas paar korda, siis rullis vaiba kokku ja võttis oma pika valge jilbab’i peast. Mina pesin juba nägu ja kui rätikusse näo olin ära kuivatanud oli tema ka rõdule tulnud pesu korjama. Naeratasime üksteisele ja tegime omi asju edasi.
Keele valdamise osas teen küll edusamme, kuid sisukamate vestlusteni jõudmine võtab veel aega. Muidugi harjumatu on see, et üldiselt on indoneeslase küsimused väga otsekohesed ja vahel ka isiklikud. Näiteks ühikas tüdrukutega rääkides olen täheldanud, et abiellumiseks nende mõistes olen juba liiga vana. Tavaline küsimuste järjekord on umbes nii: päritolu, vanus ja riik, siis miks ma Indoneesia valisin ja kas ma olen vallaline. Kui ütlen, et mul on poisssõber ehk kohalikus keeles pacar, siis uuritakse mu vanust. Edasi tulebki küsimus, miks ma abielus veel pole. Selgitan, et minu riigis ja ka Euroopas laiemalt ei ole vanus nii tähtis ja keegi ei vaata minu peale viltu. Sama lugu on laste saamisega. Muidugi mitte nii sujuvas keelekasutuses ei tule minu selgitused kohalikele. Siin on tüdrukute jaoks 25 ikka juba üsna viimane aeg, millal abielluda ja lapsed saada. Samas, mu naabritüdrukud, kes on kõik alles 18-aastased peavad endid veel väga lasteks, kui uurisin kas neil juba kallimad on olemas. Võibolla levib ajaga siin ühiskonnas ka uuem suund, kus vanusest ei tehta nii suurt numbrit. Mitte liiga kiiresti muidugi, aga põlvkondade vahetusega on juba palju asju muudes valdkondades muutunud. Kas just alates paremuse poole...igal ühiskonnal on omad tugevad ja nõrgad küljed. Siin räägitakse ka, et lääne ühiskonnast üritatakse võtta üle vajalik osa nagu haridus ja teadmised tehnikamaailmas, kuid kõik saavad väga hästi aru, et siia imbub lisaks ka pahupool.
Seoses palvetamisega meenus veel üks kiirelt möödunud hetk motika tagaistmel – väikesed tüdrukud, kellele jilbabi kandimine on alles uus asi, tulid mosheest välja ning tormasid kõrval asunud nänni putkasse krõpsu ja kommi ostma, et paremini maiustada keerati pikad peakatted, mis on mõeldud ka keha katma, üles õlgade peale (loomulikult on neil seal all tavalised riided ka).
Ise olen juba nii ära harjunud selliste asjadega ja linnas, kus tõesti pea kõik on moslemid, ei saagi ju palvetamist millekski eriliseks pidada. See on nii loomulik osa elust nagu tööl käimine või laste kasvatamine vmt. Teisalt on see sõltuv riigi poolt määrtud nõudest, kus iga inimene peab id-kaardi taotluses ära märkima oma usu. Valikus on kuus: islam, hindusim, budism, katolik, protestant või muu. Samas moslemiks olemine tähendab üldiselt järgmisi asju: tuleb palvetada viis korda päevas, annetada raha oma mosheele, tuleb tunnistada fakti, et jumal on üks ja ta on kõikvõimas, ei tohi juua alkoholi ega kasutada narkootikume ning käia üks kord elus ära Mekas. Selline on üldlevinud arusaam, mida õpetatakse Lääne-Sumatras kõigile lastele, koos minangkabau kultuuriliste tavadega. Kuid isegi siin regioonis, mida Indoneesias laiemalt peetakse konservatiivseks, leidub kohalike jutu järgi palju neid, eks on lihtsalt „id-kaardi moslemid“, st nad peavad midagi valima, et saada oma dokument kätte.
Ent siiski, iga inimene suhtub religiooni omamoodi, st igalühel on omad põhjused ja taust. Ühes keeletunnis selgitas meile õppejõud siinse piirkonna suurt moslemite kogukonda väga lihtsalt, kirjutades tahvlile minangkabau=islam ehk kui sa oled siin sündinud ja kannad oma klanni nime, siis oled sa ka moslem.
Olgu kuidas on. Tuues lihtsalt ühe näite kohviku vestlusest kohalikega, siis arutleti selle üle, kuidas Araabia maades saab palvetada kõik viis korda ühe korraga. Keegi võttis selle teema üles, kuid selle arendusega väga kaugele ei jõutud. Või teine näide Ramadaani kohta: kuidas Eestis oleks, kas Ramadaani ajal on päev pikk või lühike? Augusti lõpp, september jääb meil juba aasta pimedama poole peale, mis pälvis tunnustuse: „Oo, see on hea, söömisega siis lihtne.“
Ühesõnaga usk siin on väga tavaline ja sellest räägitakse tihti nagu muudestki igapäevaelu sündmustest. Mis mulle siin meeldib on see, et seda ei suruta otseselt kellelegi peale. Minu, kui väljastpoolt tulija peale ei vaadata viltu. Vähemalt ei näita keegi seda välja.
Naiste riietumise poole pealt on lood natuke teised, st keha paljastamine ei ole hea näitaja. Ujumisega kehtib sama nõue, et keha oleks võimalikult palju kaetud. Seepärast olen ujumas käinud poolpikkade pükste ja t-särgiga. Keegi ei tule seda mulle otseselt ütlema, aga et vältida liigset tähelepanu on see igati mõtekas.
Vesi on siin pidevalt ära ja nüüdseks juba tean, kus kaevud asuvad. Ühel sellisel vee tassimise päeval sattusin minema hommikul varakult. Osad tüdrukud olid ennast seal juba pesemas, mis on igati ok, sest ei ole ju mõtet selleks vett üles tassida. Lihtsalt nad pesid end läbi riiete või õigemini pesid oma riiideid, vähemalt nii tundus mulle. Mõte oli siiski oma keha pesta, aga teha seda viisil, mis ei rikuks nende tavasid.
Mis mind aegajalt nõutuks teeb on nende suhtlemise viis. Selles puudub otsekohesus ja täpsus. Paljude asjade tegemise aeg on võibolla homme. Mitmed asjaded selgitatakse püsiva naeratuse saatel, mida ma enam ei usalda, sest naeratuses peitub alati midagi, mis jäetakse ütlemata. Veel enam isoleerituse tunne tekib ikka ja jälle puuduliku keele valdamise pärast. Loomulikult ei ole see lõppkokkuvõttes liialt oluline, mis jäetakse ütlemata, sest idee on hoida meeldivat meeleolu ja tunnete üle kontrolli kaotamist ei peeta sugugi heaks näitajaks. Tulem on see, et kui soovid midagi, siis ole valmis pikemalt vestlema oma perest ja muust tühjast tähjast ja protsessi käigus sulle avaldatkase ka olulist infot. Isegi immigratsiooni ametis meie kontaktisikud veetsid vähemalt pool tundi ametnikega kinniste uste taga, kus minu etteukujutuse järgi vahetati ka olulist infot, aga mitte liiga suures konsentratsioonis.
Nii see elu siin on. Hommikune kutse palvele ajab vahel üles, vahel ei aja. Jällegi selliste teemade olulisus kahaneb, kui mõtlen vaba aja peale, mida saan siin kasutada mõtlemise ja puhkamise peale. Kiirustav eluviis hakkab vaikselt asenduma teistmoodi enesetundega ja see meeldib mulle. Hindan seda, et mul on siin aega mõelda vahel tuleviku peale, vahel mineviku peale, tutvuda interneti vahendusel huvipakkuvate teemadega ja õppida enda kohta uusi asju.
